Книги, похожие на «Arne Dahl, Suveöö unenägu»

See on Gerald Durrelli Korfu triloogia teine raamat, kus jätkub esimesest raamatust Minu pere ja muud loomad tuttavaks saanud perekonna elu Korfu saarel.Kes loeb neid koomilisi episoode noore Gerry elust, sel tuleb kindlasti nõustuda tema vanema venna Lawrencei sõnadega – nii juhtubki teismelise poisiga, kel lastakse vabalt ringi uidata ja täiskasvanute jutte-tegemisi pealt kuulata. Eriti veel, kui sel poisil juhtub olema vankumatu missioon läbi uurida terve maalilise Korfu saare floora ja fauna ning see koju kaasa tassida. Nii ongi Durrelli-perekonna maja ühekorraga loomaaed, lahkamisruum-laboratoorium ja surnukuur. Muidugi pole Gerry ainus, kel Durrellite maja lustaka ja hullumeelse õhustiku loomises oma roll. Kahtlemata annavad oma panuse ka perekond ja Larry ekstsentrilised sõbrad.

Kunagise menukogu «Torupillid, haldjad ja hiiglased» jälgedes sammuv iiri muinasjuturaamat, mille allikas on sama, mis nimetatud kogulgi W. B. Yeatsi tuntud kogumik «Irish Folk Stories an Fairy Tales».

Eelmise sajandi ühe silmapaistvama kirjaniku Franz Kafka sümbolistlik romaan Mati Sirkeli tõlkes.Kafka jutud viivad meid võrdpildi, mõistujutu maailma. Nad tähendavad seda, mida nad ütlevad, ja viitavad seejuures alati millelegi hõlmavale. Seda romaani võib lugeda kui lugu maamõõtja K. kurnavast võitlusest lossi pääsemiseks, aga seda võib võtta ka inimeksistentsi totaalsuse sümbolina, katsena hõlmata metafooriga tervet inimeksistentsi, tema mõtte ja mõttetuse paradoksi. Kafka sümboolika varal võime seiseneda komplitseeritud filosoofilis-religioossetesse spekulatsioonidesse, sotsiaal- ja individuaalpsühholoogiasse, kõige avaramate piiridega maailmavaatelisse diskussiooni. Lisaks võime tema mitmepaikseid romaane lugeda ka Franz Kafka isiklike eludokumentidena, eepilise avaruse saanud subjektiivse aruandlusena, autobiograafiliste krüptogrammidena.Vähe on kirjanikke, kelle looming oleks võimaldanud ja välja kannatanud niisugusel hulgal erinevaid, kohati ristivastupidiseid tõlgendusi ja hinnanguid, nagu need Kafka loominguleosaks on saanud. Eeskätt kehtib see tema romaanidekohta. Mida tähendab Loss? On ta inimlike mõõdupuudegahaaramatu transtsendentse lunastuse asupaik – teoloogidetaevas, nagu arvab väljaandja Max Brod, või kosmilise kurjuse,saatana peakorter, või lihtsalt maise maailma bürokraatia,võõrandunud elu võrdpilt – või kõik need kokku? Keson maamõõtja K.? Kas parimategi inimlike püüdluste luhtumistsümboliseeriv igamees, elu absurdsuse sümbol, või kurjuseleaktiivselt vastu astuv, lootust sisendav revolutsionäär, kessaab küll igal sammul lüüa, aga omast ei tagane? On ta igavesekurjuse, bürokraatliku maailmakorra süütu ohver või omavalelikkuse, külma arvestamise, ebaeetiliste vahendite kasutamiseeest karistada saav tüssaja, kavaldaja, vale mees õigetesihtide taotlemiseks? Ja kes oli Kafka ise? Kas metafüüsilineanarhist, religioosne humorist, absoluutne moralist, absurdikirjanik,nõrkuse geenius, võõrandunud maailma mütoloog,teednäitav kuju, või väikekodanlik dekadent, küll andekas,aga seda eksitavam negativist? Kafka interpreteerijate armeeei ole etikettidega kokku hoidnud, aga ometi ei taha nendeobjekt kuidagi lasta ennast ühe nimetaja alla viia. Raske ontõestada, nagu oleks Kafka midagi tõestada tahtnud. Ta oliküsija, otsija, kuid kujundi, mitte mõistete või teooria kaudu —ja kujundiga, sümboliga ei saa loogiliselt vaielda. «Kafkal oliharvaesinevat jõudu endale võrdpilte luua. Sellegipoolest eiammendu ta kunagi selles, mis on tõlgendatav, pigem on tavõtnud tarvitusele kõik mõeldavad ettevaatusabinõud omatekstide tõlgendamise vastu. Nendes tuleb tasa ja targu, umbusklikultedasi kobada.» (W. Benjamin).Tõlkija Mati Sirkel

Anna Fox elab tubast elu, ta vaatab palju vanu filme, tellib interneti kaudu poest toitu ja veini ning vaatleb igavusest läbi fotoaparaadi objektiivi naabrite elu. Tal on agorafoobia ja reeglina ta väljas ei käi. Ühel päeval jääb ta teiste elu piilumisega vahele ning tutvub vastasmajas elava naisega. Pisut hiljem näeb ta aga midagi sellist, millest käivitub tempokas ja mitmete ootamatute pööretega lugu, mis vaid alguses sarnaneb Hitchcocki “Tagaaknaga”.“Naine aknal” on üks 2018. aasta oodatumaid raamatuid – selle tõlkeõigused müüdi juba enne ilmumist maailmarekordiliselt 38 keelde ning Fox valmistab ette filmi.„Naine aknal” on üks neist harvadest raamatutest, mida tõesti ei saa käest panna. Stiil on sujuv ja tähelepanuväärne. See, kuidas Finn oma täiesti originaalse loo film noirʼ kulisside taustal välja mängib, on nii nauditav kui ka kõhedusttekitav.― Stephen KingHämmastav. Põnev. Armas ja imepärane. Võiksin siia põimida veel ülivõrdeid, aga ilmselt jõudis mõte juba kohale. Finn on loonud uue aastatuhande noir, tulvil hüpnotiseerivaid tegelaskujusid, rabavaid pöördeid ja kaunist stiili, ning minategelasega meeldiks mulle jagada pudelit Pinot’d. Võib-olla teistki – mul on talle palju küsimusi.― Gillian Flynn, põneviku “Kadunud” autor.