Книги, похожие на «Андерс де ла Мотт, Suve lõpp»

Alli teab: see on viimane aasta, mis temas räägib. Aasta, mis temast, rumalast plikast, küpsetanud inimese. Väliselt on ta veel nüüdki sama väike plika, sama blond tütarlaps, ta pole vananenud ega inetumaks läinud näost – ei, vastuoksa, ta nägu on sisaldavam, ta silmad sügavamad. Ning ta silmis peegeldub mitte enam kerge-, vaid raskemeelsus, ta näos mitte enam elujanus kihisev naiivsus, vaid selgunud järelemõtlikkus. Ta on ilusam kui aasta tagasi, kuid kahvatum, kõhnem, ta iseloomu edasiigatsuse ja laialivalgumise asemele on tulnud peaaegu kartlik tagasihoidlikkus ja süvenemine iseendasse. Üldisse karja kuuluvast liikmest on saanud individuaalne olevus.

Meie armastuse lugu on lihtne. Ma kohtasin imekaunist naist. Armusime. Saime lapsed. Kolisime äärelinna. Rääkisime teineteisele oma suurimatest unistustest ja süngeimatest saladustest. Ja siis hakkas meil igav.Me näeme välja nagu tavaline paar. Me oleme teie naabrid, teie lapse sõbra vanemad, tuttavad, kellega mõtlete kunagi õhtustama minna.Meil kõigil on oma saladus, kuidas abielu elus hoida.Aga meie oma on juhtumisi seotud mõrvaga.

“Teos, mida te käes hoiate, on kirjutatud ühele kindlale inimesele – noorele naisele, kes saab sajandi keskel kolmekümne kolme aastaseks.Ma olen elus tähele pannud korduvat tragöödiat – kui me teatud hetkel jõuame sinnamaale, et tahaks hakata oma vanavanematele küsimusi esitama, on juba liiga hilja. Nad on läinud.„Kirjad Maarale“ on sündinud katsest aimata ära need küsimused, mida mu lapselaps võiks mulle sajandi keskel esitada. Mitte ainult tema, vaid kõik need noored täiskasvanud, kes selles uues mitteilusas maailmas tahaks meil, vanavanematel, rinnust kinni haarata ja karjuda – mida te tegite?!”Andrei HvostovNäkku vaadatakse näiteks sellistele küsimustele: kuidas olla õnnelik; kas vene nimi on Eestis koormaks; kuidas tajub maailma autist; millest sai alguse ajakirjanduse allakäik; kas kodusõda Eestis on reaalne oht või ullikeste foobia; kas „Tõde ja õigus“ võiks saada järje; kuidas töötab matriarhaat; kas Tartus sõitis tõesti tramm?

See aeg on jälle käes. Juba kahekümne neljandat korda otsib William Wisting välja Katharina Haugeni kadumisjuhtumi materjalid. Juhtum on siiani lahendamata ja nii on Wisting igal aastal käinud külas Katharina abikaasal Martin Haugenil. Pidev kontakt politseiinspektori ja leinava mehe vahel on aastate jooksul kujunenud sõprussuheteks. Kuid sel aastal seisab Haugeni maja Wistingu saabudes tühja ja pimedana. Oma naise kadumise aastapäeval on Martin Haugen kadunud.Samal päeval tuleb uurija Adrian Stiller Wistinguga kohtuma. Riikliku kriminaaluurimise teenistuse (Kripos) noor lahendamata juhtumite uurija Stiller on avastanud seose Katharina kadumise ja kadunud inimese juhtumi vahel, millega ta töötab. Kaks uurijat peavad jõupingutused ühendama, kuid koostöö keeruka iseloomuga Stilleriga on kogenud Wistingule väljakutse. Nüüd peavad nad leidma lähtepunkti, milles nad on ühel meelel ja juhtumi lahendamiseks koostööd tegema.„Katharina kood“ on esimene osa Jørn Lier Horsti juba kriitikute poolt tunnustatud uues krimisarjas „Lahendamata juhtumite kvartett”.

Elin on töötanud perearstina kaks aastakümmet. Pea sama kaua on ta olnud abielus Akseliga. Kuid enne Akselit oli Bjørn, kes ilmub ootamatult välja Facebookis ja pöörab kogu elu pea peale. Elin kolib elama oma arstikabinetti, kus kogu päeva marsivad sisse-välja tema patsiendid. Ja kodumaja terrassil istub vihane Aksel, kui ta just ei ole nende lahutatud naabrinaise Groga voodisse läinud.„Surmahaigus“ on romaan eneseunustamise needusest ja eituse õnnistusest. Selle raamatuga nihutab Nina Lykke meditsiiniteemalise romaani piire. Tema teos on sotsiaalse satiiri ere näide, keskeakriisi ja purunenud abielu meeleolukas „kliiniline ja satiiriline“ analüüs, mille teeb särav arstikitlis peategelane Elin. Nina Lykkel on tänapäevase Jane Austenina imeline võime tüüpilisest universaalsest rumalusest läbi näha ja selle üle ironiseerida. Kirjeldades valge keskklassi elu talumatut kergust, näitab autor meile selle aja rumalust, milles me elame, minetamata sealjuures empaatiavõimet. Kui hea kirjanduse eesmärk on panna lugejat oma ellusuhtumist muutma, siis on Lykke oma „Surmahaigusega“ selle saavutanud.Nina Lykke (s 1965) debüteeris 2010. aastal kriitikute tunnustuse võitnud novellikoguga. Tema romaan „Oppløsningstendenser“ (2013) pälvis samuti kiitvaid arvustusi. 2016. aastal ilmunud „Nei og atter nei“ sai Lykke läbimurderomaaniks. „Full spredning – en legeroman“ („Surmahaigus“) on Nina Lykke neljas raamat ja selle eest pälvis ta 2019. aastal Norra kirjanduse Brage auhinna