Книги, похожие на «Андерс де ла Мотт, Suve lõpp»

Romaani esimese osa tegevustik viib lugeja 26. sajandi keskpaika, mil inimesed on jõudnud koloniseerida märkimisväärse osa meie galaktikast. Kõigile uuringutele vaatamata pole teadlased suutnud leida peale inimese ühtki teist mõtlevat organismi, kuigi arheoloogilised kaevamised Linnutee eri paigus nende kunagisele sealviibimisele viitavad. Ühel päeval saab aga Maal asuv instituut teate, et ühelt kaugelt planeedilt nimega Sofia on leitud kindlaid tõendeid sealse liigi olemasolu kohta – kohapeal uurimist teostav ksenoarheoloog saadab Maale uurimiseks raseda kohaliku neiu. Kuid sellest on aimu saanud ka tumedad jõud, kes soovivad hinnalist geenimaterjali iga hinna eest enda valdusse saada. Teadlasel Karl Harakul õnnestub tüdruk tagaajajate käest päästa ja algab pingeline tagaajamine mööda kaugeid planeete, mille käigus ilmneb rohkelt ootamatuid pöördeid ning avastusi.Peeter Helme on eesti kaasaegses kirjanduses kindlalt kanda kinnitanud. Temalt on ilmunud kolm romaani „Puudutus” (Verb 2007), „September” (Pegasus 2009), „Varastatud aja lõpus” (Tuum 2011), rohkelt esseid, arvustusi, novelle ning luuletki. Hinnatud kirjanduskriitikuna on ta mitmete kirjandussaadete juht raadios ning Eesti Ekspressi kirjandustoimetaja.

Iirimaal sündinud kirjanik Lucinda Riley avaldas oma esimese romaani 24-aastasena. Tema raamatud on kujunenud rahvusvahelisteks menukiteks ning eriti elatakse kaasa tema seitsmest õest rääkivale romaanisarjale. Sarja iga osa keskendub ühele õele. „Päikeseõde” on sarja kuues raamat.Elektra D’Aplièse´i elu paistab eemalt vaadatuna täiuslik – ta on tippmodell, rikas ja kuulus. Ometi on isa surm viinud niigi hapras meeleseisundis Elektra kokkuvarisemise äärele. Püüdes oma eluga hakkama saada, otsib ta abi alkoholist ja narkootikumidest. Tema olukorda see ei paranda, kuid siis saab ta ootamatult kirja täiesti võõralt inimeselt, kes väidab, et ta on Elektra vanaema.Jällegi hakkavad ilmsiks tulema kunagi ammu toimunud sündmused. Murtud südamega Cecily Huntley-Morgan saabub 1939. aastal New Yorgist Keeniasse. Ta peatub oma ristiema juures, kes kuulub kurikuulsasse Õnneliku Oru Seltskonda. Seal kohtub ta Bill Forsythe’iga, farmeriga, kellel on sidemed masai hõimuga. Siis aga avastab ta midagi šokeerivat ning tal ei ole lähenevat sõda arvestades kuigi palju valikuid. Ta siirdub Wanjohi orgu, kus elab isoleerituna ja üksi. Kord kohtab ta aga metsas üht noort naist ja annab talle lubaduse, mis muudab ta elu jäädavalt.

Mida teeb üks isa oma perekonna kaitsmiseks maailmas, milles on lahvatanud sõjaline konflikt? Kuidas ta toime tuleb, kui küsitavaks on muutunud tema enda ellujäämisvõimalused topeltagendina otse natside režiimi südames? „Hunt metsas“ on lugu ühe Eesti perekonna kogemustest teise maailmasõja päevil. Kaks venda, kaks Eesti mereväeohvitseri, kes saatuse tahtel sattusid sõjas teine teisele poole rindejoont. Bruno Linneberg teenis Saksa mereväes, tema vend Kurt Linneberg Nõukogude Liidu laevastikus. Tegemist on köitva kooslusega eluloost ja ajaloolisest romaanist, millest kasvas välja sõjapõnevik.On aasta 1940. Nõukogude Venemaa sõjaväebaasid on Eestis kindlalt kanda kinnitanud. Eesti kõrgemaid sõjaväelasi ähvardab oht saada hukatud. Paljud pagevad läände. Nende seas on ka vabadussõjas võidelnud, Briti kuninglikus mereväes väljaõppe saanud ja Eesti mereväes kõrgele positsioonile jõudnud kaptenleitnant Hendrik Kotkas. Oma perekonna päästmise nimel on mees sunnitud liituma sakslastega, kelles ta näeb Eesti Vene okupatsiooni alt vabastajaid. Temast saab luureohvitser, kes tegutseb samas topeltagendina brittide kasuks. Spioon.Samal ajal peab mehe Königsbergi elama asunud perekond, naine ja kaks last, hakkama saama võõral maal, umbusuga täidetud keskkonnas, kus uustulnukaid kahtlustava pilguga vaadatakse ja nende tegemistel silma peal hoitakse. Mehe Eestisse jäänud vend, samuti Eesti mereväeohvitser, on saatuse tahtel sattunud teisele poole rindejoont.„Hunt metsas“ on haarav kooslus eluloost ja ajaloolisest romaanist, millest kasvas välja sõjapõnevik. Eelkõige on see aga lugu ühe Eesti perekonna saatusest teise maailmasõja päevil. Selle aluseks on autori eestlasest vanaisa Bruno Linnebergi ja ta perekonna lugu ning tegelikult aset leidnud sündmused.Martin Allison Booth on sündinud 1954. aastal Suurbritannias. Tema vanaema põgenes 1940. aastal Eestist sõja jalust Königsbergi ja pärast sõda Rootsi. Ta on töötanud BBCs ja ITVs.Autori luguMa olen Eesti juurtega. Mu ema ja tema perekond – Linnebergid ja Toferid – on valdavalt pärit Tallinnast. „Hunt metsas“ on Eesti lugu, mille taga on mu perekonna läbielamised Läänemere piirkonnas teise maailmasõja keerises. Tegemist on looga inimestest, kes olid sunnitud taluma suurriikide poliitiliste ambitsioonide tagajärgesid. Sarnaselt sadade tuhandete teiste eestlaste lugudega on seegi traagiline lugu kaotustest ja pagulaselust. See on lugu tavalistest inimestest, kes pidid nende kontrolli alt väljas olevates olukordades tegema võimatuna tunduvaid otsuseid ja elama erakordset elu.Loo keskmes on mu ema ja vanaisa läbielatu. Andsin neile raamatus uued nimed, kuna pidin teatud sündmustele ilukirjandusliku tausta looma. Sellele vaatamata on raamatu kondikava üles ehitatud nendega aset leidnud sündmustele. Kõikide faktide ja sündmuste järjekorra täpne paikapanek osutus vahemaid ja aegade udu, okupatsiooni ja eksiili arvestades mõistagi võimatuks. Seda võivad kinnitada paljud teisedki Eesti perekonnad, kes pidid sarnastest katsumustes läbi tulema. Ometi on – nagu elulooliste romaanide puhul ikka – igal leheküljel peidus tõetera. Kirjapandu põhineb paljuski lugudel, mida vanemad mulle rääkisid, kui olin laps. Mitmed faktid on leidnud edasise uurimise põhjal kinnitust ja siin ulatasid abikäe Eesti Meremuuseum ja Eesti Evangeelne Luteri Kirik (EELK) oma dokumendivaramuga.Minu vanaisa Bruno Linneberg oli koos vend Kurtiga Eesti mereväeohvitser. Vabadussõja päevil oli ta kadett, kes teenis Eesti laevadel, alguses Lembitul ja hiljem Lennukil. Lisaks muudele aumärkidele omistati talle Vabadusrist. Vabadussõja järel saadeti nad väljaõpet jätkama Suurbritannia kuninglikku mereväkke. Nendega koos õppis Ühendkuningriigis ka Johannes Santpank, kellest sai hiljem Eesti Merejõudude juhataja. Tagasi Eestisse jõudes oli Bruno muuhulgas ka Eesti ja Briti merejõudude vaheline kontaktametnik, kes keskendus ennekõike luurega seonduvale. Lisaks luuretööle oli ta Eesti Mereakadeemia komandant ja täitis 1940. aastal lühidalt Merejõudude staabiülema ülesandeid. See oli tema, kes neutraalse suveräänse riigi osas kehtivat protokolli järgides andis Poola allveelaevale Orzeł“ loa sadamasse sisenemiseks, kuid ühtlasi ka korralduse aluse interneerimiseks ja desarmeerimiseks.Pärast seda, kui Nõukogude Liit Eesti 1940. aastal okupeeris ja teda ähvardas surma- või väljasaatmisoht, otsis ta võimalust teha koostööd Ühendkuningriigiga. Kuna britid ei nõustunud vastu võtma ta perekonda, siis pöördus ta sakslaste poole. See oli toona igati loomulik valik, kuna nii tema kui ka paljud teised eestlased olid huvitatud sakslastega koostööst (mitte nende heaks töötamisest), kuna sellal olid sakslased Eesti iseseisvuse taastamise kõige tõenäolisemad toetajad. Sakslased võtsid ta vastu koos perekonnaga. Üheks põhjuseks oli kindlasti asjaolu, et Balti riike ja Läänemerd hästi tundva Bruno teadmised olid üliväärtuslikud Venemaale kallaletungiplaani – operatsiooni Barbarossa – seisukohast.Bruno osales aktiivselt eestlaste päästmisel sõjaaegse okupatsiooni küüsist, aidates neil Rootsi pageda. Sõja lõpupäevil sattus ta Nõukogude vägede kätte vangi. Ööl enne seda, kui teda ootas surmanuhtlus või vangilaager, saatis Briti luureteenistus teda päästma ja Ühendkuningriiki toimetama oma lennuki. Seejärel veetis ta kaks aastat Wolverhamptonis väidetavalt sõjavangina, kuid tegelikult varustas ta Briti luureteenistust talle teada oleva salainfoga. Ta jõudis koos perekonnaga Rootsi, kus leidis töökoha Stockholmi liitlasvägede esinduse (Allied High Commission) juures. Ta suri 1964. aastal.Minu ema ja isa kohtusid Stockholmis ning ema läks koos isaga Ühendkuningriiki, kus nad abiellusid. Ema suri 1988. aastal, vahetult enne laulvat revolutsiooni ja Eesti taasiseseisvumist. Ta ei jõudnud kunagi koju tagasi.2015. aastal toimetasin oma vanaisa aurahad Eesti Meremuuseumisse Tallinnas ja neist saab pärast muuseumis aset leidvate renoveerimistööde lõppu 2019. aastal koos tema fotode ja elulooga osa püsiekspositsioonist. Teda peetakse tänu tema osalusele Eesti võitluses iseseisvuse pärast, tegevusele nii sõdadevahelisel perioodil kui ka sellele järgnenud teises maailmasõjas oluliseks figuuriks Eesti ajaloos.Martin Allison Booth

Annika sõitis üksinda Kreetale puhkama ja… kadus jäljetult. Teda otsiti. Päevadest said nädalad, siis kuud, kuid teda ei leitud. Siis tuli tema – poiss, kelle ta oli reetnud. Just tema leidis Annika ja mitmedki saladused said paljastatud.