Книги, похожие на «Барбара Картленд, Suurejoonelised pulmad»

Inimene on loodud paaris elama. Ainult kahekesi koos on võimalikelust täiuslikku rõõmu tunda. Kuidas paarid tekivad, mismoodi kellegipaariselu on alguse saanud või millised probleemid neid vaevavad, seda teavadvaid asjaosalised ise. Ent seda, kui kaua kellegi paariselu kestab ja millalvõi kuidas lõpeb, ei tea ette mitte keegi. Altari ees antud abielutõotusesöeldakse: kuni surm meid lahutab. Aga tegelikult? Vita brevis est, elu on lühike, ütlesid juba vanad roomlased, ja seehoiatusena kõlav fraas kehtib tänapäevani. Üks paarilistest lahkubesimesena, aga mis saab tollest, kes jääb?See raamat räägib kuuest väga erinevast inimesest – kolmest paarist, kelleligaühel on oma lugu ja kes kõik on omavahel üht- või teistviisi seotud.

Anton Nigov ei ole pseudonüüm. See on minu nimi. Nagu Gustave Flaubert öelda suvatses: Emma Bovary, c'est moi. Mina ütlen: Anton Nigov olen mina. Aga mitte nii nagu Flaubert. Madame Bovary oli kangelane (-lanna, mõistagi), Monsieur Nogov on autor. Viibides Tõnu Õnnepalu nime all Pariisis ja juhatades sealset Eesti Instituuti, pani ta ühtlasi kirja need märkmed. Neis on kõik tõsi.

Piret Bristoli kolmas romaan kirjeldab üliõpilaste elu Tartus 20. sajandi viimase kümnendi hakul. Suvest suveni 1989–1990 leiavad Leningradi (praeguse Narva) maantee tornühiselamus aset kõikvõimalikud sündmused nii provintsist saabunud minategelase kui ka vanade olijate, füüsika-üliõpilaste, elus. See oli aeg, kui Tartu tänavate veneaegsed nimed olid rahva mälus värskemad kui äsjase ümbernimetamise käigus taastatud ning Eesti kuulus veel Nõukogudemaa koosseisu, Poest sai kõike osta rublade eest, kuid ka valuutapoode tärkas nagu seeni pärast vihma; Toomkiriku varemed ja vana Werneri kohvik olid tellingutes ning ülikooli peahoone juurest viis raekoja platsile kitsuke tänav, mida rahvasuu kutsus Poola koridoriks. Perestroika ja glasnost olid juba oma vilju näidanud. Oli ilmselt lähedal aeg, kui üks poliitik võilattu sisse murrab. Kes see ikka ühiselamus võid sõi? Oli kaunis kevad, meie kahekümneaastased. Tehniline progress oli kohale jõudnud. Kõik oli alles ees.

Selles raamatus jätkub „Elavate surnute“ maailma vihatuima mehe – Kuberneri – elu ja võimuvõitluse tutvustus Woodbury linnas, mis algas raamatus „Elavad surnud: Kuberneri tõus“. Tema peamiseks vastaseks on keerulise saatusega neiu nimega Lilly Caul, kes ei suuda taluda kuberneri meetodeid linnarahva lõbustamiseks – omalaadseid gladiaatorivõitlusi elavate surnute ja inimeste vahel või ka inimeste endi vahel, kes Kubernerile ei meeldi. Samas on Lilly seesmise vastasseisu mingil määral tekitanud tüdruk ise, olles äärmiselt rahulolematu iseendaga, mis sunnib teda peaaegu enesehävituslikule teele.Seega saavad postapokalüptilises maailmas inimesed niinimetatud „elavate surnutega“ mingil viisil hakkama, kuid hakkama ei saa nad teiste pingeolukorras inimestega. Mida me maailmas kõige rohkem kardame, oleme me ise.