Книги, похожие на «Enn Kippel, Suure nutu ajal»

Tallinna abilinnapea, endise kriminaalpolitseiniku ja eriteenistuse juhi Kalle Klandorfi põnevusromaanide sarja „Palgasõdur“ kuuenda raamatu tegevus toimub 1990. aastatel. Eesti on juba iseseisev riik ja elu edeneb tasapisi, aga Vene sõjaväelased tegutsevad ikka siinsetes baasides ja ajavad usinasti salakaubaäri.Endiselt tegutseb Tallinnas aktiivselt ka GRU kindral Nikolai Dmitrievitš, kes on suutnud sokutada „oma inimesed“ nii mõnelegi kõrgele kohale Eesti politseis ja kaitseväes. Kuid ikka ja jälle jääb kindralile ette kriminaalpolitsei komissar Mändmaa, kes pole nõustunud venelaste luureorganisatsiooniga koostööd tegema.Mändmaal endal on samal ajal hoopis teised mured. Bussiga koju Piritale sõites jääb kadunuks kaheksa-aastane Maarika, kelle vanemad elavad lahus ja isa töötab Soomes. Vaid paar päeva varem on tühjaks varastatud Pirita kooli ladu ja siis leitakse ühest Lastekodu tänava korterist keskealise naise surnukeha, nuga seljas. Kas ja kuidas on need kuriteod seotud Pirita tüdruku kadumisega? Kas komissar Mändmaa suudab selle mõistatuse lahendada või saab kindral temast enne jagu?

«Hirmu ja õuduse jutud II» pakub valiku tondijutte ja teisi ebamaiseid lugusid briti üleloomuliku kirjanduse kuldajast ehk siis 19. sajandi viimasest ja 20. sajandi esimesest kahest kümnendist, lisaks paar uuemat õuduslugu 1960ndatest ja uue sajandi algusest.Kogumikus on esindatud briti õuduskirjanduse raskekahurvägi: William Hope Hodgson oma tondipüüdja-detektiiv Carnackiga, vennad E. F. Benson, A. C. Benson ja R. H. Benson oma tondijuttudega, šoti põnevuskirjaniku John Buchani hoogne lühiromaan õudsest maa-alusest väiksest rahvast, «Redonda kuninga» M. P. Shieli klassikaline ja dekadentlik «Usheri maja»-töötlus, tänapäeva autori Eric Browni lummav ja eleegiline lühiromaan salapäraselt kadunud kummalisest kirjanikust, nobelist Rudyard Kipling oma vahest mõjusaima tondijutuga ning aukülalised Ameerikast: pulpõuduse vanameister Joseph Payne Brennan õudustäratava šoti mägilossi ja selle jõleda asukaga ning Pulitzeri-laureaat Edith Wharton kõigi aegade ühe tuntuima tondijutuga. Lisaks tutvustatakse Kolga mõisniku ja briti dekadentliku poeedi krahv Stanislaus Eric Stenbocki loomingut.

Lauri Leesi saatesõnast: Küsida prantslaselt, kas ta on lugenud «Kirju minu veskilt», on sama, mis küsida eestlaselt, kas ta on lugenud «Kevadet». Seejuures võime nii ühe kui teise raamatu puhul autori nime nimetamata jätta, sest nii nagu Oskar Luts, nii on ka Alphonse Daudet oma rahva südames. Prantsuse lapsed kasvavad siiani La Fontaine'i ja Daudet' vaimus, nende kahe mehe loominguta oleksid nende kooliõpikud kas just õhemad, aga espriilt argisemad küll. Daudet' veskijutud viivad meid sooja ja päikeselisse Provance'i, trubaduuride maale, mille värviküllust oleme harjunud imetlema Vincent van Goghi maalidel, kuid ka nende eesti kunstnike taiestel, kes omal ajal Pariisis õppisid ning ka Daudet' sünnimaad aeg-ajalt külastasid.