Книги, похожие на «Enn Kippel, Suure nutu ajal»

Ühel päikeselisel lagendikul metsatuka kõrval asus armas vana talumaja, mille lähedal oli sügav järv. Maja ja jõe vahel kasvasid suurte lehtedega takjad, mis olid nii kõrged, et väike laps võis nende all püsti seista.Selles õdusas paigas istus pesal emapart ja ootas uue pesakonna koorumist. Ta hakkas istumisest juba veidi tüdinema, sest seal käis harva külalisi. Teistele partidele meeldis pigem jões ujuda kui mööda libedat kallast üles ronida ja temaga takjalehe all juttu puhuda.Ühel päeval hakkas aga miskit toimuma! Aeglaselt pragunes üks koor ja siis teine, kuni igast munast oli välja tulnud väike udusulis linnupoeg.Muinasjutuklassika

Kalle Marve leiab ennast keset vihast peretüli. Kõik, mis tundus olema terasesse valatud, laguneb üleöö. Uut elu luua püüdes sõidab ta Tallinna. Hoolimata algsetest ebameeldivustest, näib kõik laabuvat. Kuid siis satub Kalle pooljuhuslikult kuritegelikku seltskonda ning sündmused väljuvad kontrolli alt. Taavi Kangur (snd 1974) on varem kirjutanud peamiselt lühijutte ja novelle, millest mõned on avaldatud kvartaliajakirjas Algernon. Pärast lühijutuvõistlusel nii teise kui ka kolmanda koha võitmist otsustas ta, et aeg on küps raamat kirjutada. “Kõigile saab kurikaga virutada” saavutas 2010. aasta Tänapäeva romaanivõistlusel II koha.

Ulmekirjandusesuurmeistri Robert Silverbergi 18 lühiromaani, jutustust ja lühijuttu viivadlugeja tuumasõjajärgsesse varemetes New Yorki, poliitvangide koonduslaagrisse,mis asub miljardi aasta kaugusel minevikus, eelajaloolisel Maal, aga kaajaparadokside, klooniperekondade ja ülihoolitsevate ning diktaatorlikemajapidamisrobotite keskele.RobertSilverberg: «Ja nõnda ongi siin, nende kaante vahel üks valik, väga selektiivnevalik neist sadadest ja sadadest lugudest, mida ma oma kirjanikutee esimese 15aasta jooksul kirjutasin. Kogumik algab enam-vähem korraliku materjaliga muhilisteismeea õpipoisiaastatest 1950ndate esimese poole lõpust, jätkubselgepilgulise professionaali, kelleks ma kiiresti sain, sujuvate ja pädevatetöödega 1950ndate lõpust ning lõpeb mõnede üsna uhkete ja nõtkete paladega 1960ndateteisest poolest, mil ma olin jõudmas oma kirjanikuvõimete tippvormi. Omamoodiautobiograafia juttudes. Ja mis puutub minusse, siis on see ettevõtminekirjandusliku arheoloogia vallas minu enda minevikku kaevumisel, taasavastamakskirjanikku, kellena ma 60 aastat tagasi alustasin, olnud lihtsalt imepäranekogemus.»