Книги, похожие на «Enn Kippel, Suure nutu ajal»

Valimik jaapani novelli isaks tituleeritud Akutagawa Ryūnosuke (1892-1927) tekstidest. Kogumik sisaldab juba varem ilmunud tõlkeid autori kuulsaimatest novellidest, aga ka uustõlkeid eesti lugejale seni veel tundmata, kuid maailma novelliklassikasse kuuluvatest teostest. Tõlkevalikus on esindatud kõik Akutagawa loomingu põhiteemad: kiretu vaheduse ja harvaesineva psühholoogilise tabavusega manatakse lugeja ette väikese inimese elu keskaegses ja autori kaasaegses Jaapanis, tagakiusatud jaapani kristlaste maailm ning see, mis toimub autori enese hullumeelses peas. Ryunosuke Akutagawa sündis 1892. aastal Jaapanis. Et ta ema läks peagi pärast poja sündi hulluks, kasvas poiss ema venna peres ja sai onult ka oma perekonnanime. Kirjanduse vastu tundis ta huvi juba varases eas. 1914. aastal asutas Akutagawa koos koolivendadega kirjandusajakirja, kus nad avaldasid nii W.B. Yeatsi kui ka Anatole Francei tõlkeid, aga ka omaenda kirjutisi. 1915. aastal avaldas ta oma esimese lühijutu Rashomon ühes kirjandusajakirjas ning seda pandi tähele. Võib öelda, et sellest algas ka Akutagawa tõsisem kirjanikukarjäär. Kartes, et ta on pärinud ema vaimuhaiguse, sooritas Akutagawa 35-aasta vanuselt enesetapu. Tema kirjanduslik pärand koosneb 150 lühijutust.

Lugejate ja kriitikute poolt kõrgelt hinnatud novellimeistri esimene romaan. Imearstina esinev miljonär meelitab lihtsameelseid osalema inimkatsetes, eksperimendi käigus hargnevad lahti eesti inimeste elulood. Erksa detailitunde, särtsaka lause ja terve maailmavaatega romaan elust ja inimestest meie ümber. Ilus, põnev ja mõtlemapanev raamat, üks parimaid eesti romaane, milles kunst ja meelelahutus on oivalises tasakaalus. Tekstinäide, kohviku teema: Mida kauem ma inimesi jälgisin, seda rohkem hakkas tekkima kahtlus, et kas ikka tuntaksegi siin, ometi nii õdusas ja soojas paigas, ennast hästi. Arvasin end märkavat mingit rahutut, otsekui mõttetut ühe koha peal tammumist, mida need oodatud ostjad, eeskujulikud tarbijad, lõppude lõpuks kõigest inimesed, endagi eest varjates salamahti etendasid. Üks blond piinlikult perfektse soenguga neiu riivas omaette ohates kogemata mu pilku ning ma tundsin millegipärast end väga imelikult. Need otsivad silmad tekitasid mus lausa mingi süütunde. Kulus mõni hetk, enne kui suutsin tema pilgu tähenduse enda jaoks alasti harutada. Ta ei vaadanud ju tegelikult mind. Ma olin tal lihtsalt ees. Olin nagu kirev ühekordne kampaaniaplakat, mis tema elu väljavaadet varjutas. Keerasin ringi. Mu selja taga kisendas saapapoe suur teadaanne veel suuremast allahindlusest: miinus 70%. Keerasin tagasi, neiu kissitas silmi. Kui tahad silma paista ja popp olla, siis hinda ennast alla, taipasin ja laskusin tagasi oma ajalehe juurde.