Книги, похожие на «Enn Kippel, Suure nutu ajal»

Kunstnik Hinno rannale plaanitud lõbusa sünnipäevapeo pikniku rikub sealtsamast avastatud õõvastav leid – jõhkralt tapetud naisterahva surnukeha. Synne, Hinno salapolitseinikust armsam, otsustab asjas selgust saada ning loomulikult lööb ka Hinno ise kaasa. Jäljed viivad ühte Eesti aleviku pooleliolevasse majja ning esialgu näib, et loosse on segatud lausa üleloomulikud jõud. Sündmuste arenedes muutub olukord aina segasemaks ning uurijailegi nii eluohtlikuks, et nad on sunnitud lausa elupaika vahetama, kuigi sellestki paistab vähe abi olevat, sest hädaoht püsib neil kannul. Peale uurimisega kaasnevate probleemide teevad Hinno elu keeruliseks ka naised ta minevikust, kellel enda arvates on mehele mõndagi ette heita. Ka sekkuvad Hinno sõbrad oma muredega tema ellu, tuues kaasa nii põnevaid kui ka naljakaid sekeldusi. Viimaks tundub elu siiski rööbastesse minevat, kuid siis tabab Hinnot löök, mis ta elu pea peale pöörab ja hinge ränga haava lööb…

Raamatus „Tugitoolitšempioni eined” meenutab luuletaja ja kirglik tugitoolisportlane Contra eesti sportlaste triumfe ja äpardumisi aastail 2000–2012. Lõbusad lood taaselustavad Erki Noole, Andrus Värniku, Gerd Kanteri, Andrus Veerpalu, Kristina Šmiguni, Jüri Jaansoni, Indrek Pertelsoni, Mart Poomi, Andres Operi, Markko Märtini, Kaia Kanepi, Baruto ja teiste armastatud sportlaste heitlused maailma vägevaimatega. Contra vaatab tagasi ka varasematele aegadele, mil ilma tegid Martin Klein, Riho Suun, Allar Levandi, Aivar Kuusmaa, Tiit Sokk ja vennad Tõnisted, ning kiikab aeg-ajalt üle piirigi, et rääkida meie naabrite soomlaste ja lätlaste sportlikest saavutustest või näiteks jalgpalli maailmameistrivõistluste finaalturniiridest. Raamatus leiavad oma koha ka värvikad treenerid, spordireporterid ja teised sportlastega tihedalt seotud inimesed. Lugusid vürtsitavad Contra sporditeemalised luuletused ning meenutused tugitoolisportlase karjääri õnnestumistest ja ebaõnnestumistest – halvematest ja parematest teleritest ja raadiotest, mahamagatud medalivõitudest, Gorbatšovi pärast nägemata jäänud suusatamisest ja maailmameistrivõistluste vaatamist segavatest koolitundidest.

Eduard Vilde (1865–1933) – ajakirjanik, kirjanik, dramaturg, diplomaat. Rohkem kui kümme aastat veetis ta emigratsioonis erinevates Euroopa riikides. Professionaalseks kirjanikuks hakkas E. Vilde 1923. aastal. Tema suurimaks saavutuseks on loetud ajaloolist triloogiat „Mahtra sõda“, „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“ ja „Prohvet Maltsvet“. Näidend „Tabamatu ime“ ja komöödia „Pisuhänd“ on teenitult leidnud koha paljudel teatrilavadel. E. Vilde raamat „Minu esimesed „triibulised“ kuulub Eesti lastekirjanduse klassikasse ja kujutab endast jutustust poiste seiklustest, mängudest ja üleannetustest, mille tegevus toimub omaaegse Eesti sotsiaalse tegelikkuse taustal, kus leidub ruumi nii huumorile ja laste leidlikkusele kui ka radikaalsetele pedagoogilistele otsustele.See „Minu esimesed „triibulised““, mille tekst on esitatud paralleelselt eesti ja vene keeles, anti välja Eduard Vilde 140. sünniaastapäevaks.