Книги, похожие на «Nicole Krauss, Suur koda. Sari "Moodne aeg"»

"Kirjanduskonkursil „Bestseller 2015“ ilukirjanduse žanris eripreemia pälvinud töö.Ma olen üsna tavaline inimene.Libahundiks ei käi, selle asemel käin tööl.Väikeste laste söömisele eelistan pastaroogi.Duši all ei laula, kuid kallim väidab, et vahel räägin vannitoas kõva häälega.Tervisekontrollis ütles kena doktor, et mu süda lööb väga tugevasti.Nende lugude autor elab meie ligidal tänases Eestis. Ta on haritud ja seepärast ei ole tema maailmas lihtsaid lahendusi, aga teisalt jääb neid lugusid lugedes alles ihalus lihtsa armastuse ja ilu järgi.See ongi neid lugusid ühendav paradoks. Kui ühest küljest esitatakse meie igapäevast maailma läbi iroonia, groteski või absurdse anektoodi, siis teiselt poolt leiame sealt tegelasi, keda autor armastab ja kellest ka lugejad võiksid hoolida. Lõpuks ei teagi, kas ime igapäevases argielus on see, et madratsi sees elab hingega käsi või see, et inimesed ei väsi armastusele lootmast hoolimata paradoksidest.− Ilmar Raag −Tõmbaksin paralleeli noore Arvo Valtoniga – sotsiaalsed allusioonid, igapäevaolmesse tungivad sotsiaalsed motiivid, absurd, mis viib eksistentsiaalse nõutuseni ja lahendust kuskilt eriti ei paista.Kirja pandud rahulikus realistlikus võtmes ja kõrvaltvaataja pilguga, mitte enesekeskselt esimeses isikus, mida kohtab tänapäeval nii palju. Vana kooli kultuurne proosa neile, kes tahavad korralikku kirjandust ja pigem väldiksid postmodernistlikke nihkeid, hüppeid ja segadust.Lugu jookseb kindlalt nagu suur laev, mis ei tähenda, et laevas poleks kotermanni, kes võib ootamatult asuda kapteni kohale.− Peeter Sauter −

Ühe rühma päevik Selle hirmsa ja rõõmustava raamatu kirjutas Henri Barbusse, inimene, kes tegi ise läbi kõik sõja koledused. See ei ole geniaalse Lev Tolstoi paraadlik raamat, milles geenius uuris sõda kauges minevikus; see pole Verta Sutneri pisarlik teos “Maha sõda“, mis on kirjutatud hea kavatsusega, kuid ei suuda kedagi veenda ega kellegi veendumusi muuta. See on lihtne raamat täis prohvetlikku viha, see on esimene raamat, mis kõneleb sõjast lihtsalt ja karmilt, rahulikult ja tõe määratu jõuga. Temas pole kujundeid, millega sõda romantiseeritakse, millega tema verist ja porist õudust vikerkaarevärviliseks võõbatakse. Maksim Gorki

Esimese Asumi sünnist on möödas nelisada üheksakümmend kaheksa aastat. Ta on oma tugevuse tipus, valmis lööma Teist. Kuid üks mees ei nõustu kõike näivat tõe pähe võtma. See on Esimese Asumi nõunik Golan Trevize, kes vastupidiselt üldsusele ei usu, et Teine Asum on hävitatud. Ta koguni kardab, et saladuslikul Teisel Asumil on loodava Teise Galaktikaimpeeriumi suhtes võimutaotlus. Et takistada Trevize’i oma kahtlusi külvamast, pagendab Terminuse linnapea ta Trantorile, Esimese Galaktikaimpeeriumi hüljatud pealinna. Noor Trevize saab endale reisikaaslaseks Terminuse ülikooli muinasajaloo professori Janov Pelorati, kes loodab leida Trantorilt tõendeid inimsoo algplaneedi asukoha kohta. Tema usk Maa olemasollu on niisama suur kui Trevize’i veendumus, et Teist Asumit polegi hävitatud. Tõde, mis mõlemale selgub, on kummalisem, kui asjaosalised oleksid osanud oodata.Raamat on järg Asumi triloogiale, mis koosneb kolmest osast: „Asum”, „Asum ja Impeerium” ja „Teine Asum”.