Книги, похожие на «Артур Конан Дойл, Suur Keinplatzi eksperiment»

See oli tohutu Impeerium, mis ulatus üle miljonite maailmade võimsa kaksikspiraali Galaktika ühest harust teiseni. Ka tema langus oli tohutu – ja pikaajaline, sest tal oli pikk tee minna.Ta oli lagunenud sajandeid, enne kui üks mees sai tõeliselt teadlikuks sellest lagunemisest. See mees oli Hari Seldon, mees, kelles pesitses ainus loovusesäde, mis oli keset seda vohavat laostumist veel alles jäänud. Tema arendas ja viis kõrgeima tipuni psühhoajalooteaduse.Ameerika ulmekirjanik Isaac Asimov (1920–1992) jutustab oma nn klassikalise Asumi triloogia esimeses raamatus elust Galaktikaimpeeriumis ja psühhoajaloolase Hari Seldoni võitlusest, mille eesmärk on Asumi rajamise abil vältida kümneid tuhandeid anarhia-aastaid inimkonna ajaloos.

Tundeid vaos hoidev, arukas ja intelligente Iris on leppinud teadmisega, et armastus pole tema jaoks. Austajaid on tal palju, kuid tõeline armastus ei taha kuidagi tulla. Siis aga, kui ta kohtab Brianit, muutub tema elus kõik. Mees äratab temas sellised tunded, mille olemasolu ta – pealaest jalatallani praktiline, asjalik ja kaine ellusuhtumisega naisterahvas – isegi kahtlustada ei osanud. Ja tema mõõdukale, rahulikule elule on tulnud lõpp.

Lugu mustlaspoiss Prinnu karmist saatusest, kes juba noore ja vahva mehena hobusevargusel vahele jääb ning kümneks aastaks vanglaleivale peab minema. Maha jäävad temast noor naine Tsitserle ja kaks väikest tütart. Kui Prinnu vanglast naaseb, ei võeta teda aga oma kodulaagris teps mitte rõõmsa meelega vastu ning Prinnu naise kõrval on vahepeal koha sisse võtnud hoopistükkis Tipan, Lätist Võrumaale pagenud hobusevaras, kes end siin nüüd riigivõimude eest varjab. Vahva mehena varastab siis Prinnugi oma uue, teab kust leitud kaaslase Tandori abil peagi paar hobust, vahetab need rahaks ning ostab Tsitserlele kalleid kingitusi, et võita tagasi tema südant. Kuid Tsitserle süda ei leebu, tema tahab ikka edasi Tipani kõrvale jääda. Sestsaati ei laabu Prinnu käes enam miski. Tema uus ning salakaval kaaslane Tandorgi näib ta hülgavat ning kõige selle tõttu muutub muidu nii vahva mustlase tuju kaunis süngeks. Prinnu tusane hing hakkab hauduma kättemaksuplaane.

«Korsiklastele pole see kuigi oivaline meelitus, kui vihjatakse, et nad kuuluvad suure rahvuse hulka. Korsiklased tahavad olla eriline rahvas ja seda pretensiooni õigustavad nad nii hästi, et ei jää muud kui neile järele anda.» See lause «Colombast» peaks eestlasest lugejale nii mõndagi ütlema. Eks meiegi pahanda, kui meid kusagil maailma metropolis mõne teise suurrahva hulka arvatakse. Olgu meie raamatuke meenutuseks, et mitte ainult meie ei püüdle suveräänsuse poole. Nüüd, lugenud läbi Prosper Merimee «Colomba», saab ehk meilegi mõistetavaks, miks Korsikal endistviisi kõlavad paugud ning aeg-ajalt lõhkeb nii mõnigi pomm.