Книги, похожие на «Nikolai Gogol, Surnud hinged»

Nende kaante vahelt leiate sümboolse portree ühest elatanud naisest, kes elab üksinda vanatädilt päritud Oapõllu väiketalus Hiiumaal, kaaslasteks kass Mirri ja lugematu hulk eluteel talletatud, mälu poolt juhuslikus järjestuses ette söödetud mõtteid ja meenutusi.Elus toimunud sündmused käivad vanuriga kõikjal kaasas, vahel haaravad teda jäägitult ja sunnivad ammu toimunut jälle läbi elama. Sealsamas aga taanduvad need meenutused kiretu jutustaja ossa, ning ta saab elus juhtunut kõrvalseisja pilguga uuesti üle lugeda nagu raamatukogust toodud romaani, tookordsetele sündmustele oma mõtteid vahele lükkides. Nagu kõiki eakaid, hakkavad ka Ernat kimbutama mitmed tervisehädad, aga need ei suuda naise loomupärast optimismi murda. Lõplikule minekule ta ei mõtle, sinna on veel aega!

Astel Bathu on sündinud võitlema. Kuid ta tapab harjutusväljakul ühe poisi ja nimetatakse mõrvariks. Saatus jätab ta elu salakavala isa Yarvi kätesse, kellega koos nad asuvad teele üle poole maailma, et leida liitlasi võitluses halastamatu Suurkuninga vastu.Astla kõrval on noor sõdalane Brand, kes vihkab tapmist. Ta on nii enda kui ka Astla silmis läbi kukkunud ja see reis on tema viimane võimalus end tõestada.Kuid sõdalased võivad olla relvad ning relvad tehakse vaid ühel eesmärgil. Kas Astel jääb igavesti tööriistaks võimukandjate kätes või leiab ta oma tee? Kas mõõka vibutavale naisele leidub kohta ka mujal peale legendide?

Kõigest paarkümmend aastat tagasi sai Saaremaale nagu välismaalegi ainult spetsiaalsete lubade alusel, mille olemasolu kontrollisid nõukogude piirivalvurid tähelepanelikult nii Kuivastu sadamas kui ka Kingissepa lennuväljal. Igaks paadikasutuseks tuli kohalikust piirivalvekordonist saada rangelt märgitud kellaaegadega luba ja mere ääres päevitades pidi isikut tõendav dokument käepärast olema, sest mine sa tea, äkki paned ujuvmadratsiga üle mere putket. Täna, kui võib tellida pileti Pariisi ja homme, unustades passi koju lauanurgale, sinna ka lennata, kõlab kõik eelnev kuidagi imelikult. Millised meeletud muutused on toimunud nii ühiskonnas, meis endis kui kogu maailmas üldse! Tänasel päeval oleme kogu selle mineviku püüdlikult ja kiiresti unustanud ning harjunud mõttega, et see kõik oli väga ammu ja väga vale. Tegelikult ei olnud see üldsegi ammu. Nagu praegu, nii olid ka siis inimestel oma tööd, mured ja rõõmud ning totakast riigikorraldusest aitas üle ja mööda saada nali, huumor ning optimistlik meelelaad.

Kogumiku tõlkerubriigi avab tänapäeva ulme superstaari Orson Scott Cardi lühiromaan «Kingituste sõda» (2007), mille tegevus toimub «Enderi mängu» ja «Enderi varjuga» samal ajal Lahingukoolis. Lugejal seisab ees taaskohtumine mitme tuttava tegelasega nagu Lahingukooli ülem kolonel Graff, Bean või Ender Wiggin ise.Lisaks Cardi mahukale lühiromaanile leiab uuest Täheajast kümme jutuvõistluse paremikku kuuluvat lugu. Tuntud autoritest on mütoloogilis-religioosse fantaasialooga esindatud Meelis Friedenthal, lisaks veel peamiselt luuletajana tuntud Krafinna ja eelmisel jutuvõistlusel 2. auhinna võitnud Kadri Pettai. Ülejäänud juttude spekter ulatub kosmilistest madinalugudest militaarse fantasy ja keskaegse õuduseni.Raul Sulbi ülevaateartikkel tutvustab seekord nn. kadunud maailmade (lost world, lost race) teemat ulmekirjanduse ajaloos ja selle kirjandusliigi tuntumaid viljelejaid H. Rider Haggardit, Edgar Rice Burroughsit ja A. Merrittit. Artiklit ja alažanrit illustreerima on valitud käesoleva Täheaja numbrisse õudusklassik Henry S. Whiteheadi jutustus «Paani rahvas».

Eesti kirjanduses on seniajani ebaproportsionaalselt vähe zombisid ehk siis ebasurnuid, kes kas osavate surnumanajate tahtel või mingite salapäraste loodusnähtuste mõjul hauast välja ronivad – selle tühimiku on Maniakkide Tänav oma verd tarretama paneva raamatuga nüüd täitnud. Autor on kohalikele ulmesõpradele tuntud juba üle kümne aasta. 90ndate lõpus ilmunud mitu novelli kuulutasid omanäolise ja tugeva autori sündi. Esimene pöördumine pikema žanri poole tõi kaasa äramärkimise 2000. aasta romaanivõistlusel teosega „Minu aknad on puust ja seinad paistavad läbi“, mille Eesti fantaasiakirjanduse austajad väga hästi vastu võtsid.