Книги, похожие на «Maniakkide Tänav, Surmakarva»

Hooldekodust põgenenud Tiina on leidnud üles tütre ja kohtunud taas kunagise armastatu Erikuga, keda ta ka kõige raskematel aegadel pole unustanud. Kuigi armastuseotsingud viivad Tiina ootamatutele radadele, näib, et nüüd on ta leidnud nii õnne kui ka hingerahu, kuid minevikusuhted tulevad taas Tiinat painama, seades ohtu tema vaimse ja füüsilise tervise.

Naistest, lihtsalt on mõtteline järg raamatule Meestest, lihtsalt, kuid seekord seiklevad nimetud minategelased sookaaslaste värvikirevates ning teinekord segadust tekitavates maailmades. Millest naised mõtlevad? Millega nad mõtlevad? Mis on neile oluline? Mis neid vaimustab, mis nutma ajab? Kas naised on tõesti õrnem sugupool? Kõikidele küsimustele siit kaante vahelt vastust ei leia, kuid ehk tunneb lugeja ära nii mõnegi oma sõbranna, naabrinaise või kolleegi ja jõuab lõpuks ehk järeldusele, et kõik naised polegi maod.

Winston Grahami „Poldarki” sarja teises raamatus on vaesestkaevuritütrest Demelzast saanud Ross Poldarki kaasa. Ta võiks pidada ennastõnnelikuks naiseks, ent paraku panevad perekonda tabanud rängad sündmusedproovile nii tema abielu kui ka armastuse. Õhus on ärevad ajad. Prantsusmaalon puhkenud revolutsioon ja Inglismaal on kuningas hulluks läinud, kamajanduses pole olukord kiita, üks kaevandus teise järel suletakse ja maadvõtab üha kasvav viletsus. Samal ajal kui Ross asub õiglustundest ajendatunakaitsma kaevanduste huve, teeb Demelza omaenda õilsate tungide ajel mehe seljataga asju, mida peab õigeks, ent millest vallanduv sündmuste ahel päädibkrahhiga. Kas Demelza suudab ehitada silla üle enda ja oma abikaasaerimeelsuste kuristiku, enne kui sellesse upub kogu nendeõnnelootus?„Demelza” on Winston Grahami 12-osalise ajalooliste romaanidesarja teine raamat. Sarja esimeste osade põhjal on valminud populaarne BBCteleseriaal. Kirjastuses Varrak on ilmunud ka „Poldarki” sarja esimene osa„Ross Poldark.

Barcelonas elava eesti autori tõsieluromaan „NORA” viib meid Hispaania bordellide tagakambritesse ja avab lõbumajade salamaailma. Kirjanik võtab lugeja käekõrvale ja jalutab temaga Nora-nimelise prostituudi käänulisel eluteel Barcelonast Sevillasse ja tagasi. Jõhker isa, süütu lapsepõlvekiindumus, keelatud armastus, pagendus nunnakloostris, lapsest loobumine… – kas inimene määrab osagi oma elumustrist või on ta vaid mängukann juhuste käes? Kas enesemüümine on pelgalt patt või ka võimalus ellu jääda? Juba nomineeritud esikromaanis „La mala vida ehk neetud elu“ jahmatas autor kolme peategelase põimunud elusaatuste meisterliku ja julge vahendamisega. Ka „Norast“ vilksatavad läbi „Neetud elust“ tuttavad Rosa ja Kristian, samuti ei mööduta Hispaania ajaloo lähimineviku pöördehetkedest sinna pilku heitmata. Ent need pole sugugi ainsad ühenduslülid Jan Beltráni raamatuis.

Fjodor Dostojevski viimaseks jäänud romaani „Vennad Karamazovid“ (1880) keskseks teemaks on isade edasielamine oma poegades. Tegevustik keerleb provintsiaadlike Karamazovite perekonna ümber. Fjodor Karamazov kehastab kõike negatiivset: ta on liiderlik, toores ja salakaval. Neidsamu jooni kannab endas ka vanim poeg Dimitri, ent alatuse kõrval on ta suuteline ka täielikuks eneseohverduseks. Poeg Ivan on tõe eest võitleja, kes usub, et tee headuse juurde käib jumala salgamise kaudu. Ka noorim poeg Aljoša unistab headusest, ent tema meelest tuleneb see religiooni ja andestamise ühendusest. Need maailmavaated põrkuvad tegelikkusega, kui vana Karamazovi sohilaps, perekonna teener Smerdjakov viib kohutaval ja ootamatul moel ellu Ivani idee õilsast mässust. Vendade elu ja ideed põimuvad lahendamatute vastuolude puntraks.„Vennad Karamazovid“ on justkui tihendatud kokkuvõte kõigist ideedest, millega kirjanik oma loomingus tegeles. Läbivateks teemadeks on karistus ja lunastus, ohjeldamatu kirg ja kõlvatus, usk, vabadus ja armastus. Romaani uue tõlke eesti keelde on teinud kogenud ja tunnustatud tõlkija Virve Krimm (1938), kes on eestindanud Tolstoi, Turgenevi jpt vene klassikute, nagu ka Dostojevski teoseid. Romaani „Vennad Karamazovid“ teisele köitele on kirjutanud saatesõna Tartu ülikooli kultuurisemiootika professor Peeter Torop.