Впишите название книги, которая вам понравилась,
и выберите наиболее похожую на нее.
Книги, похожие на «Nina Lykke, Surmahaigus»
Just sel hetkel märkasin, kuidas kutsikas, kellest sai Lily, näris mu kingapaela. Ta laskus maadligi ja hakkas tagurdama, kuni mu pael tasahaaval sõlmest lahti tuli.„Tere, sa imetore…” Kükitasin maha ja uurisin järele. „Tüdruk.”„Tema on meie äbarik, seesama jah,” kostis proua mõningase ükskõiksusega.Tõstsin äbariku sülle ja ta puges mulle lõua alla, saba kiikumas nagu maailma kõige väiksema ja haprama kappkella pendel.„Mina olen Edward. Mind kutsutakse Tediks,” sosistasin ma kutsikale kõrva, enne kui langetasin oma kõrva ta pealae ligi. Kuulsin teda esimest korda rääkimas.SEE! SIIN! ON! NÜÜD! MINU! KODU!Ja oligi.Niipea kui lugeja “Lily ja kaheksajala” avab, ootab teda ees unustamatu teekond. Selle romaani võlu ilmneb lugemise käigus ja sestap laseme lugejal endal seda maailma avastada ega reeda liiga palju üksikasju.Lugu räägib ühest kallist olendist: sellest, keda usaldad, kelleta ei suuda elada. Ted Flaski jaoks on selleks kalliks olendiks tema vananev kaaslane Lily, kes on juhtumisi koer.“Lily ja kaheksajalg” tuletab meile meelde, mis tunne on palavalt armastada, kui raskeks võib osutuda minnalaskmine ning kuidas meie elu suurimaks võitluseks ongi võitlus nende nimel, kes on meile kallid.Steven Rowley on töötanud vabakutselise kirjanikuna, kolumnistina ja stsenaristina. Ta on pärit Maine’i osariigist Portlandist, praegu elab ta Los Angeleses koos oma elukaaslase ja koeraga.
"Marion Chesney on Eesti lugejale tuntud M. C. Beatoni pseudonüümi all kirjutatud Agatha Raisini ja Hamish Macbethi lugudega. Käesolev on esimene raamat tema ajalooliste krimkade sarjas, mille tegevus toimub Edwardi-aegsel Inglismaal, kus noor mässumeelne leedi Rose ning kapten Harry Cathcart lahendavad nii mõrvamüsteeriume kui ignoreerivad mõnuga kõrgseltskonna jäika etiketti.Sarja esimeses raamatus valmistab paksude pruunide juuste, ideaalse figuuri, õrna jume ja suurte siniste silmadega Rose oma isale Hadshire’i krahvile meelehärmi, sest Sir Geoffrey Blandon pole leedi Rose’ile abieluettepanekut teinud, mis aga ei takista teda ümber neiu tiirlemast. Viimases hädas pöördub krahv Derringtoni parun noorim poja Harry Cathcarti poole, millest saab alguse Harry kuulsus „asjade lahendajana“ ja tema tutvus mässumeelse Rose’iga.Rose peab Harryt „ärritavaks“, Harry Rose’i „üdini ebanaiselikuks olendiks“, ometi leiavad nad just teineteises liitlase, kui kõrgseltskond püüab maha vaikida sünged sündmused Hedley markii lossis."
Markii de Sade´i looming kuulub maailmakirjanduse kõige skandaalsema osa hulka. See on egoistliku mõnuõpetuse õigustus, mille tuum seisneb väites, et inimesed on sündinud erinevate kalduvustega ning igaühel on õigus oma kalduvusi järgides mõnu taga ajada.De Sade´i enda kohta on liikvel vastakaid arvamusi. On käsitlusi, mis annavad markiist pildi kui virilast ja impotentsusele kalduvast psühhopaadist ning naeruväärsest grafomaanist, kes täitis prostituutide piinamise eest pälvitud vanglapäevi ja oma isiksuse väärdumusest tingitud hullumaja-aastaid tekstuaalse eneserahuldamisega. Samas on temas nähtud vaprat vabadusvõitlejat ja peaaegu valgustuse ideelist juhti, kes oli hulljulgete mõtteavalduste tõttu sunnitud vaevlema ligi 30 aastat vanglaüksinduses; või erudeeritud ja sügavamõttelist filosoofi ning peenekoelist psühholoogi, kes oli oma kaasaegsetest tohutult ees; või lihtsalt geniaalset ja suurepärast kirjanikku. Perioodil, mil de Sade varjas end võimude eest La Coste´i lossis, palkas tema abikaasa talle seksuaalorjadeks lapsi, formaalselt muidugi teenijateks. Kui kõik seksuaalselt kuritarvitatud lapsed lossist põgenesid, jäi vabatahtlikult de Sade´i juurde üksainus tüdruk – Justine. «Justine ehk Vooruse õnnetused», esimene raamat, mis autoril õnnestus (anonüümselt) avaldada, on de Sade´i menukaim teos. Kuigi see on üsna tüüpiliselt sade´ilik raamat, erineb ta teistest sellepoolest, et vooruslik minajutustaja ei nimeta ühtegi kehaosa ega tegevust õige nimega, vaid kasutab metafoore.Vahetult enne selle romaani ilmumist teatas de Sade põnevuse üles kruvimiseks ühele oma tuttavale: «Praegu trükitakse ühte minu romaani, aga see on liiga amoraalne, et saata seda nii arukale ja kombekale inimesele nagu Teie. Mul oli raha vaja, mu kirjastaja palus mult midagi eriti pikantset, ja ma kirjutasin talle raamatu, mis suudaks kuradigi katku nakatada. Selle nimi on „Justine ehk Vooruse õnnetused“. Põletage see raamat ja ärge seda lugege, kui see peaks juhuslikult Teie kätte sattuma.»
Понравилось, что мы предложили?