Книги, похожие на «Питер Джеймс, Surmaga võidu»

Raamatu sündmustiku inspireerijaks on Djatlovi kuru sündmused, kus üheksa noort mägimatkajat salapärastel ja siiani selgumata asjaoludel surid, kuid romaani põhirõhk on nii tolleaegse kui pisut hilisema Nõukogude eluolu kujutamisel, nähtuna väliseestlasest diplomaadi pilgu läbi.Igor Djatlovi juhitud üheksa matkajat lähevad Põhja-Uuralis mansi hõimu pühale Surnute Mäele ning hukkuvad külmas öös seni selgitamata asjaoludel. Mingi „jõud“ sunnib neid oma telgi seestpoolt katki lõikama ja kaljujärsaku poole jooksma, kus nad saavad surmavaid vigastusi. Kõik see huvitab väga turvalises Rootsis elavat eesti poliitpagulase poega Hannest, kes valmistub diplomaadikarjääriks Nõukogude Venemaal.Jõudnud Moskvasse ja tutvunud Sovjetimaa unesarnase tegelikkusega, teeb ta oma noorusest hoolimata tähtsa järelduse: meie planeedil on kohti, kus tunned end alati ebamugavalt, ja on asjaolusid, mis on valmis rikkuma väljaarenemata psüühikaga noore inimese, kes ei taha alluda käskudele ega sundidele. Seesama Sovjetimaa on Djatlovi kuru sümboliks.

Kaks teismelist saavad sõpradeks just siis, kui neil seda kõige rohkem vaja on. Mõnikord on uus vaatenurk kõik, mida vajame, et maailma asjadest aru saada.KIT: Ma ei teagi tegelikult, miks ma otsustan Annie ja Violeti kõrvale mitte istuda. Koolis ei saa tegelikult keegi aru, mida ma praegu üle elan. Kuidas nad saaksidki? Isegi mina ei saa sellest aru.DAVID: Nende 622 päeva jooksul, mis ma olen selles koolis käinud, on Kit Lowell esimene inimene, kes sööklas minu kõrvale istub, seega võin seda õigustatult sündmuseks nimetada. „Nii et su isa on surnud,” ütlen ma, sest see on fakt, mille ma äsja teada sain.Kit Lowell on oma klassi üks popimaid tüdrukuid. David Drucker on hall kuju, keda koolis keegi tähelegi ei pane. Kui juhtub kõige ebatõenäolisem ja need kaks sõpradeks saavad, on kogu kool rabatud, eriti üllatunud on aga Kit ja David ise. Kit hindab kõrgelt Davidi lausa kohatut ausust, mis mõjub nii veidralt värskendavalt. Davidile meeldib Kiti tähelepanu ja tema uudishimulik loomus.Kui Kit palub Davidi abi, et välja selgitada, miks tema isa autoõnnetuses surma sai, on poiss kohe nõus. Kumbki neist ei oska aga aimatagi, kuhu see projekt välja viib. Kas nende sõprus on nii tugev, et tõele vastu pidada?„Võluv, naljakas ja sügavalt liigutav!” – Nicola Yoon, „Päike on ju samuti täht” autor„Siiras ja tõeline – ma armastan seda raamatut kogu südamest.” – Jennifer Niven, “Elu helged paigad” autorJulie Buxbaum on New York Timesi menuki, ka eesti keeles ilmunud „Ütle mulle kolme asja” autor. Tema raamatuid on tõlgitud 25 keelde. Julie on õppinud Harvardis õigusteadust ja tegutsenud juristina. Ta elab Los Angeleses koos abikaasa, kahe lapse ja surematu kuldkalaga. www.juliebuxbaum.com

Sellesse ühe naise rände loosse on põimunud hulk teisi – alustades eestlastest, kes rändasid juba tsaari ajal Venemaale, ja lõpetades Mark Grigorjevitšiga, keda tema muusikutöö viib elama Itaaliasse. Ent kuhu inimene ka ei koliks, enda eest on raske pakku pääseda. Ikka ilmuvad minevikuvarjud unenägudesse, ikka kipuvad saatused korduma. Kala on peategelase Vera hüüdnimi, solvav ja ülekohtune. Vera ei ole sugugi külm, sõnatu ega tundetu. Ametilt on ta medõde, ent kutsumuselt surijate kannatuste leevendaja. Ka temale endale langeb osaks kuhjaga kannatusi: vägistamine, vägivaldne lähisuhe, poja surm, lähedaste reetlikkus. Õnneks kohtab ta oma eluteel ka lahkeid inimesi, seda eriti sattudes Tveri oblastis kunagisse eestlaste asundusse Nurmekundesse. Pjotr Aleškovski (snd 1957) on hariduselt ajaloolane ning töötas aastaid Kesk-Aasias arheoloogina väljakaevamistel ja Põhja-Venemaal ajaloomälestiste konserveerijana, enne kui pöördus 1990ndate keskel kirjanduse radadele. On avaldanud mitmeid proosakogumikke ja romaane, „Kala. Ühe rände lugu“ pääses 2006. aastal Vene Bookeri lühinimekirja. Aleškovski on tuntud ka ajakirjaniku, tele- ja raadiosaatejuhina.

Keskealine Aliis on Prantsusmaalt koju tagasi tulnud ja oma elu uutesse rööbastesse juhtinud. Kuid ühel hetkel tuleb tal naasta lapsepõlvekoju – väikeasulasse, mida ta pole üle kahekümne aasta külastanud. Otsekui virvatulukesed meelitavad mälestused ta ohtlikule alale, kus peitub nii varjatud tundeid, aegunud kuritegusid kui ka võimalus leida tõeline armastus. Kõike seda muidugi siis, kui tal õnnestub toime tulla ootamatult kaela langenud elukoormaga.Müstikahõnguline, romantiline ja humoorikas „… kes pole kunagi söönud homaari“ on mõtteline järg Aliis Jõe 2017. aastal ilmunud teosele „Viimane laev“. Aliis Jõe on telerežissöör Elo Seliranna pseudonüüm.