Книги, похожие на «Ann Granger, Surma puudutus»

Eradetektiiv Jussi Vares ja tema sõbranna leiavad Turu saarestikust udus seisva parvlaeva Västern. Olukord tundub kahtlane ja nad otsustavad minna uurima, mis on juhtunud. Laeval avaneb neile kohutav vaatepilt – kogu meeskond ja kõik reisijad on tapetud. Kadunud on ainult Varese sõbranna Petra minia …Samal ajal satub kaugel Montanas, crow indiaanlaste (vareseindiaanlaste) territooriumil eluohtlikku olukorda soomlanna Suvi. Õnnelike asjaolude kokkulangemise tõttu tõttab talle appi indiaanlane Albert, kel on naise röövijatega ajada omad asjad. Koos hautakse kurikaeladele kättemaksu.Pärast Suvi ootamatut lahkumist Soome ja tema veelgi ootamatut appikutset lendab ka Albert Soome. Kuidas on Suvi seotud Västerni õudusega? Selles üritavad Jussi ja Albert üheskoos selgusele jõuda. Jaan Martinson: «Niisiis on crew’ indiaanlasel vaja Montanas võidelda sealse maffiabossiga, kes ühtäkki kavatseb mööda maanteed kulgeva soomlanna seksuaalperverdile maha müüa. Edasine on vist selge: indiaanlane päästab soomlanna, too aitab päästjat võitluses maffiaga – seks ajaks on kahe vahel tekkinud armastus – ning läheb omi asju ajama, et peagi naasta. Aga ei naase. Ja siis astub mängu Vares.»

Kui sa surra ei taha, pead elu eest jooksma.Kümme aastat tagasi sõitis Quincy Carpenter viie sõbraga puhkusele, aga tagasi tuli üksi, õudusfilmiliku tapatalgu ainsa ellujääjana. Ta kuulub nüüd klubisse, millesse ei taha keegi kuuluda – sarnasest tragöödiast eluga pääsenute klubisse, keda ajakirjandus nimetab viimasteks tüdrukuteks. Lisa kaotas üheksa kaaslast hullumeelse noarünnakus; Sam astus Nightlight Inni motellis vastu Kotimehele; ja Quincy jooksis verisena läbi metsa, et pääseda Männimajakesest ja mehest, keda ta nimetab Temaks. Kolm tüdrukut püüavad unustada läbi elatud õudusi – ja üksteist. Meedia pingutustest hoolimata ei kohtu nad omavahel kunagi.Nüüd läheb Quincyl jälle hästi. Tal on hooliv elukaaslane Jeff, populaarne küpsetusblogi, imeilus korter ja Coop, politseinik, kes tema elu päästis ja on talle omamoodi terapeudi eest. Quincy ei mäleta tolle öö veriseid sündmusi ja hea ongi, sest minevik jäägu minevikku.Kuni Lisa sooritab väidetavalt enesetapu ning Sam ootamatult Quincy ukse taha ilmub. Tormina tema ellu saabunud Sami sooviks oleks nagu sundida Quincyt minevikku uuesti läbi elama – ja järjest koledamate tagajärgedega. See tekitab Quincys küsimuse, miks Sam ikkagi otsustas ta üles otsida. Kui päevalgele tulevad uued asitõendid Lisa surma kohta, saab Quincy elust võidujooks ajaga. Ta peab suutma Sami valedest tõe välja sõeluda, vältima politseid ja näljaseid reportereid ning, mis kõige olulisem, püüdma meenutada seda, mis tegelikult Männimajakeses juhtus, enne kui salakaval tapja kümme aastat tagasi alustatu lõpule viib.Teate seda jäist õudu, mis head trillerit vaadates kontidesse poeb? Täpselt sama tunne tekib seda verist müsteeriumit lugedes. – Entertainment Weekly Nutikate pööretega oskuslikult kirjutatud psühholoogiline põnevik. – Fresh Fiction„Viimased tüdrukud” on keerdkäikudest kubisev põnevik, mis hoiab hirmust väriseval lugejal hinge kinni kuni viimase leheküljeni. – BustleÜks aasta parimaid põnevikke on kohal. – Stephen KingSager hoiab lugejat teadmatuses kuni viimse ootamatu pöördeni. Ta on kui värske puhang psühholoogiliste põnevike maailmas. – Kirkus ReviewsSageri psühholoogilist pinevust täis põnevik on nagu hea õudusromaan. Autor varub aega, et süveneda peategelase mõttemaailma, ning jutustab emotsionaalselt laetud loo, mida lugeja niipea ei unusta. – BookPageErakordse lõpplahenduseni viiv romaan. See suurepärane psühholoogiline põnevik, mis on ühtlasi ka õuduslugu, kaob riiulitelt nagu soe sai. – Library Journal„Viimased tüdrukud” on pooleldi põnevik, pooleldi õuduslugu, mis on nagu kummardus kultusõudukatele „Noor vallaline daam” ja „Reede 13”, kuid jääb samas täiesti iseseisvaks saavutuseks… Pinevat ja verist põnevikku kohe peab võrdlema Gillian Flynni teostega. Arvatavasti peaks seda lugedes ööseks tule põlema jätma. – ShelfAwareness„Viimased tüdrukud” on romaan, mida ei saa käest panna, tegelastega, keda ei saa usaldada, kuid kes on sellest hoolimata lugejale sümpaatsed. Just siis, kui sa arvad, et oled müsteeriumi lahti harutanud, võtab lugu hooga täiesti uue ehmatava suuna… Pinev ja originaalne põnevik, mis hoiab lugejat hiliste öötundideni üleval, jõuab viimaks jahmatava lahenduseni. – Carla Norton, menukite „The Edge of Normal” ja „What Doesn’t Kill Her” autor„Viimastes tüdrukutes”, mis on pooleldi psühholoogiline põnevik, pooleldi kummardus veristele õudukatele ja film noir’ile, on natuke kõike: kahtlane surm, ebatäiuslik kangelanna, soovimatu külaline, kes elab saladustest, ning mitte ühtegi tegelast, keda saaks usaldada. Kuhjaga põnevat lugemist! – Hester Young, „The Gates of Evangeline” autorOn mõned harvad raamatud ja filmid, mis tungivad meie turvatsooni, mis panevad meid unustama, et tegemist on väljamõeldud looga. Keegi ei tea täpselt, kuidas seda saavutatakse, aga kui see õnnestub, tunneme selle ära. „Viimased tüdrukud” on täpselt selline romaan. Kui raamatutegelane noahaava saab, sunnib see lugejat omaenda kätt uurima; kui tegelane kuuleb kedagi tulemas, peab ka lugeja pilgu tõstma ja ringi vaatama; ning see kõik tekitab lõpuks küsimuse, kas sinul oleks piisavat südikust, et olla viimane tüdruk. – Josh Malreman, romaani „Bird Box” autorNutikas ja provokatiivne „Viimased tüdrukud” on täis pöördeid ja käänakuid, mis sunnivad lugejat hingetuna raamatu ehmatava lõpu poole kihutama. – Sophie Littlefield, auhindu võitnud romaanide „The Guilty One” ja „The Missing Place” autorIntrigeeriv ja originaalne lugu. Me kõik oleme veriste lugude peale õlgu võdistanud, aga kas oleme kunagi päriselt mõelnud, mida ellujääja tegelikult tunneb? Uus värske hääl, suurepäraselt kirjutatud tegelased ja ootamatud pöörded. See raamat jäi mulle meelde, sest erineb teistest. – Jane Corry, Sunday Times’i menuki „My Husband’s Wife” autorSee on 2017. aasta parim raamat. – Lisa GardnerSuurepärane! – Karin Slaughter

Eelmise sajandi ühe silmapaistvama kirjaniku Franz Kafka sümbolistlik romaan Mati Sirkeli tõlkes.Kafka jutud viivad meid võrdpildi, mõistujutu maailma. Nad tähendavad seda, mida nad ütlevad, ja viitavad seejuures alati millelegi hõlmavale. Seda romaani võib lugeda kui lugu maamõõtja K. kurnavast võitlusest lossi pääsemiseks, aga seda võib võtta ka inimeksistentsi totaalsuse sümbolina, katsena hõlmata metafooriga tervet inimeksistentsi, tema mõtte ja mõttetuse paradoksi. Kafka sümboolika varal võime seiseneda komplitseeritud filosoofilis-religioossetesse spekulatsioonidesse, sotsiaal- ja individuaalpsühholoogiasse, kõige avaramate piiridega maailmavaatelisse diskussiooni. Lisaks võime tema mitmepaikseid romaane lugeda ka Franz Kafka isiklike eludokumentidena, eepilise avaruse saanud subjektiivse aruandlusena, autobiograafiliste krüptogrammidena.Vähe on kirjanikke, kelle looming oleks võimaldanud ja välja kannatanud niisugusel hulgal erinevaid, kohati ristivastupidiseid tõlgendusi ja hinnanguid, nagu need Kafka loominguleosaks on saanud. Eeskätt kehtib see tema romaanidekohta. Mida tähendab Loss? On ta inimlike mõõdupuudegahaaramatu transtsendentse lunastuse asupaik – teoloogidetaevas, nagu arvab väljaandja Max Brod, või kosmilise kurjuse,saatana peakorter, või lihtsalt maise maailma bürokraatia,võõrandunud elu võrdpilt – või kõik need kokku? Keson maamõõtja K.? Kas parimategi inimlike püüdluste luhtumistsümboliseeriv igamees, elu absurdsuse sümbol, või kurjuseleaktiivselt vastu astuv, lootust sisendav revolutsionäär, kessaab küll igal sammul lüüa, aga omast ei tagane? On ta igavesekurjuse, bürokraatliku maailmakorra süütu ohver või omavalelikkuse, külma arvestamise, ebaeetiliste vahendite kasutamiseeest karistada saav tüssaja, kavaldaja, vale mees õigetesihtide taotlemiseks? Ja kes oli Kafka ise? Kas metafüüsilineanarhist, religioosne humorist, absoluutne moralist, absurdikirjanik,nõrkuse geenius, võõrandunud maailma mütoloog,teednäitav kuju, või väikekodanlik dekadent, küll andekas,aga seda eksitavam negativist? Kafka interpreteerijate armeeei ole etikettidega kokku hoidnud, aga ometi ei taha nendeobjekt kuidagi lasta ennast ühe nimetaja alla viia. Raske ontõestada, nagu oleks Kafka midagi tõestada tahtnud. Ta oliküsija, otsija, kuid kujundi, mitte mõistete või teooria kaudu —ja kujundiga, sümboliga ei saa loogiliselt vaielda. «Kafkal oliharvaesinevat jõudu endale võrdpilte luua. Sellegipoolest eiammendu ta kunagi selles, mis on tõlgendatav, pigem on tavõtnud tarvitusele kõik mõeldavad ettevaatusabinõud omatekstide tõlgendamise vastu. Nendes tuleb tasa ja targu, umbusklikultedasi kobada.» (W. Benjamin).Tõlkija Mati Sirkel