Книги, похожие на «Zakes Mda, Suremise viisid»

Elin on töötanud perearstina kaks aastakümmet. Pea sama kaua on ta olnud abielus Akseliga. Kuid enne Akselit oli Bjørn, kes ilmub ootamatult välja Facebookis ja pöörab kogu elu pea peale. Elin kolib elama oma arstikabinetti, kus kogu päeva marsivad sisse-välja tema patsiendid. Ja kodumaja terrassil istub vihane Aksel, kui ta just ei ole nende lahutatud naabrinaise Groga voodisse läinud.„Surmahaigus“ on romaan eneseunustamise needusest ja eituse õnnistusest. Selle raamatuga nihutab Nina Lykke meditsiiniteemalise romaani piire. Tema teos on sotsiaalse satiiri ere näide, keskeakriisi ja purunenud abielu meeleolukas „kliiniline ja satiiriline“ analüüs, mille teeb särav arstikitlis peategelane Elin. Nina Lykkel on tänapäevase Jane Austenina imeline võime tüüpilisest universaalsest rumalusest läbi näha ja selle üle ironiseerida. Kirjeldades valge keskklassi elu talumatut kergust, näitab autor meile selle aja rumalust, milles me elame, minetamata sealjuures empaatiavõimet. Kui hea kirjanduse eesmärk on panna lugejat oma ellusuhtumist muutma, siis on Lykke oma „Surmahaigusega“ selle saavutanud.Nina Lykke (s 1965) debüteeris 2010. aastal kriitikute tunnustuse võitnud novellikoguga. Tema romaan „Oppløsningstendenser“ (2013) pälvis samuti kiitvaid arvustusi. 2016. aastal ilmunud „Nei og atter nei“ sai Lykke läbimurderomaaniks. „Full spredning – en legeroman“ („Surmahaigus“) on Nina Lykke neljas raamat ja selle eest pälvis ta 2019. aastal Norra kirjanduse Brage auhinna

Valimik austria kirjanduse klassiku, Viinis sündinud ja surnud ning seal eluaeg arstina töötanud Arthur Schnitzleri (1892 – 1931) novelle (eesti keeles esmatõlkes). Inimese alateadvuses elavad jõud, mis ei allu mõistuse kontrollile, eelkõige seksuaalsus; naine kui mõistatuslik sfinks; armastus kui mäng, millel on alati ka tume, sageli otse surma viiv varjupool; truudus armastajate ja abikaasade vahel parimal juhul vaid õnnelik juhus – need on Schnitzleri loomingut, nii tema proosat kui kogu maailma lavadel (ka Eestis) ülipopulaarseid näidendeid läbivad igavesed teemad.

Limonov ei ole väljamõeldud tegelane. Ta on olemas. Ma tunnen teda. Ta on olnud ukraina pätt, Brežnevi-aegse nõukogude underground-kultuuri iidol, New Yorgi paadialune ja Manhattani miljardäri teener. Menukirjanik Pariisis. Ta osales Balkani sõdades ja lõpuks sai temast kommunismijärgse Venemaa tohutu segaduse keskel noorte desperaadode partei vana karismaatiline juht. Ta ise näeb endas kangelast, kuid sama hästi võib teda pidada lurjuseks. Mina talle hinnangut ei anna.Emmanuel CarrèreEmmanuel Carrère (snd 1957) on üks praeguse aja mõjukamaid prantsuse kirjanikke. Puhtast ilukirjandusest alustanud ja juba sellega tuntuks saanud autor on paari viimase aastakümne jooksul liikunud dokumentaalromaani radadel. Just selles žanris on ta välja kujundanud selgesti äratuntava omailma. Carrère’i uus lähenemine sai alguse võikal tõsielulool põhinevast raamatust „Vaenlane” (e.k 2002). Carrère’i dokumentaalromaane iseloomustab autori jõuline kohalolek, kuid samas loobumine hinnangu andmisest. Carrère ei mõista kohut, vaid püüab mõista. Temaga on huvitav kaasas käia.