Книги, похожие на «Jenny Jägerfeld, Superkoomik»

„Kroon“ on viies ja viimane raamat Kiera Cassi ülimenukast sarjast „Valik“, mida on avaldatud rohkem kui kahekümnes riigis üle maailma ning on New York Timesi bestseller.–Kui Eadlynist sai esimene Illéa printsess, kes otsustas korraldada Valiku, ei arvanud ta, et armub ühessegi oma kolmekümne viiest kosilasest. Võistluse esimesed paar nädalat luges ta päevi ajani, mil saab nad kõik koju saata. Ent kui palees toimuvad sündmused sunnivad Eadlynit veelgi enam rambivalgusesse astuma, mõistab ta, et üksi jäämine ei oleks talle siiski meeltmööda. Printsess ei ole endiselt kindel, kas suudab oma loole leida nii muinasjutulise lõpu kui ta vanemad kakskümmend aastat tagasi. Kuid mõnikord suudab süda meid üllatada… ning peagi peab Eadlyn tegema valiku, mis tundub võimatum ja olulisem, kui ta oli eales ette kujutanud.

Kõik armastavad superkangelasi – nad lahendavad probleeme ja teevad inimesed õnnelikuks. See on hea, sest minu ema vajab tröösti.Adam Butters on alati teadnud, et ta on adopteeritud. Ent kui ta kuuleb juhtumisi pealt, kuidas vanemad uuest beebist räägivad, hakkab ta arvama, et kodus ei jätku talle enam ruumi.Ta otsustab üles otsida oma pärisema, sest kui tal õnnestub talle näidata, et on superkangelane, võtab ema ta kindla peale tagasi.Adami katsed tõestada, et ta on superkangelane, lõppevad kohutavalt naljakalt. Kuid kui ta oma pärisema üles leiab, ei lähe miski nii nagu plaanitud.Aga võib-olla ei peagi olema super, et olla kangelane. Võib-olla ei peagi olema superkangelane, et sind armastataks. Lara Williamsoni sulest on eesti keeles ilmunud südamlik lasteraamat „Poiss, kes seilas tugitoolis üle ookeani” (Varrak 2016, tlk Tiina Viil), mis pälvis Eesti Lastekaitse Liidu konkursil hea lasteraamatu tiitli.

Tormi on väike poiss, kes peab veetma suvepuhkuse koos vanematega tundmatul inimtühjal saarel. See plaan ei meeldi Tormile põrmugi, sest saarele ei saa ju sõpru kaasa võtta ja seal pole ei televiisorit ega arvutimänge. Aga kui poiss saarele jõuab, avastab ta, et siin pole sugugi igav. Kuigi saarel rohkem inimesi pole, kihab see siiski elust, mis on sootuks teistsugune ja põnevam kui linnas. Pealekauba juhtub siin igasuguseid imesid ja poiss leiab endale isegi uusi sõpru. Lõpuks ei tahaks Tormi saarelt enam üldse lahkudagi.„Oma saar” on Karin Kilbi debüütraamat. Ta ise ütleb selle kohta järgmist: „Raamat jutustab väikese poisi silmade ja mõtete kaudu pisikesest Keri saarest, mis asub Soome lahes Prangli lähedal. Saarest, kus on justkui oma aeg ja ärkavad ellu unistused, mida me oleme sügaval enda sees peidus hoidnud.”Soe ja südamlik lasteraamat tugineb autori enda kogemustele – ta on koos oma perega korduvalt täitnud Keril saarevahi ülesandeid.

Morten Viks on esimese klassi õpilane. Tema isa on kaugsõidukapten, kes seilab ookeanil, kus elavad lendkalad. Jõulude ajal meisterdas isa pojale laeva. Laev on kiilu ja tüüriga. Punaste purjede ja mastikorviga. Kaljas Salamander. Morten on oodanud pikisilmi kevadet, mil jäävangist vabaneb oja, mis suundub merre. Ojakaldal mängides rändab ta Salamandriga kujuteldavatel meredel ja maadel, elab läbi torme ja väldib salakavalaid karisid ning võitleb hirmuäratavate merekoletistega. Aga ühel päeval algab seiklus, mis on põnev ja natuke hirmus ka.

Kas pole mitte nii, et lapsevanemana juhtume me pahatihti oma lastele ütlema: «Ah, mis sa siin luuletad!», olles unustanud, et oi-oi, kuidas see südamele haiget tegi ajal, mil me ise lastena neid sõnu oma vanematelt kuulda saime. Sest lapsed ju tegelikult ei luuleta, nad lihtsalt räägivad meile maailmast nii, nagu nemad seda näevad ja mõistavad. Selles maailmas on hundid veel ilusad ja head, rebased ei pruugi olla kavalad ega isegi mitte õiget värvi, kalad ajavad mulle, sest vesi on nende jaoks liiga külm ja nii jäävad nad nohusse. Neid pisikesi lugusid, mis siin raamatus kirjas, saab nimetada mitmeti.Imeilusate piltidega lasteraamat ettelugemiseks, koolieelikutele ja noorematele.