Книги, похожие на «Karl August Hindrey, Sündmusteta suvi»

Maalt saadetakse kosmosesse raadiosignaale maavälise eluga kontakti saamiseks. Üks signaal jõuab väljasuremisohus tsivilisatsioonini, kes alustab ettevalmistusi Maa koloniseerimiseks. Samal ajal tekib Maal kaks koolkonda: need, kes usuvad, et maaväline elu muudab maapealse paremaks, ning need, kes arvavad, et peatselt saabuvad võõrad tähendavad inimkonna hukku.Osa teose tegevusest leiab aset kultuurirevolutsiooni aegses Hiinas ja teine osa olevikus. Raamatu kaks peategelast on Ye Wenjie – insener, kes töötab salajases sõjaväebaasis 1970ndatel, ja Wang Miao – nanotehnoloog, kes töötab tänapäeva Hiinas. Kui Wang Miao lugu kulgeb olevikus ja kronoloogiliselt, siis Ye Wenjie lugu tuleb lugejani kildude kaupa.Hiinas ja mujal maailmas tunnustatud kirjanik Liu Cixin seob osavalt kokku Hiina ajaloo ja ulme, põimides teaduse, sotsioloogia ja ajaloo, omavahel ühtseks tervikuks. Tegemist on hariva ja huvitava teadusulmeteosega, mis paneb mõtlema tõsistel ja aktuaalsetel teemadel. Cixin on mitmekordne Kehuan Shijie Yinhe (Hiina Galaktika) auhinna võitja, raamatu „Kolme keha probleem“ eest pälvis ta maineka Hugo auhinna parima romaani eest.„Kolme keha probleem“ on Hiina tuntuima ulmekirjaniku Liu Cixini triloogia „Mälestusi Maa minevikust“ esimene osa.

Kogumikus on jutustused – «Suur Keinplatzi eksperiment», «Browni ja Pericordi kuulus mootor» ja «John Barrington Cowles».

Romaani insenerist peategelast tabab ootamatult täielik mälukaotus. Pärast mõningaid eksirännakuid on ta sunnitud pöörduma abi saamiseks ainuvõimalikku paika – psühhoneuroloogiahaiglasse. See küllaltki ebaharilik tegevuskoht ei too aga romaani minoorsust, pigem annab autorile võimaluse mõtiskleda – kohati isegi lõbusas toonis – inimloomuse kummaliste tahkude üle. […] “Kuidas käib teie abikaasa käsi? Kas on proua ka täna puu otsas?”Põõsast kostis vale-Botvinniku tasast itsitamist, kuid Pent oli kindel, et Karl Moorits seda siiski ei kuulnud, õnneks. Kuidas doktor nüüd reageerib?Ta vaatas Jakobit pika pilguga ja veendus siis, et teda ei pilgata. Jakobi silmis helkis ausus ja mure.“Loomulikult mitte. Seda juhtub harva.”“Kas te ei arva, et ehk tasuks minul temaga rääkida?”“Teil?” Uuesti pidi doktor kontrollima, kas teda siiski ei tögata.“Just nimelt minul…” Jakob uuristas väikese sõrmega kõrvaauku. Väga püüdlikult. Pent oli ennegi märganud, et ta kimbatust tundes tihtipeale kõrvaaugust abi otsib”“Asi on selles, et mina olen täiesti väljakujunenud paranoik, ja mul on tunne, et vaimu­haigetega saavad kontakti kõige paremini need, kes ka ise… noh, päris terved ei ole. Ma julgen koguni arvata, et kuulsate hullutohtrite hulgas on palju selliseid inimesi…” […]