Книги, похожие на «Helen Eelrand, Suluseis»

Kord astunud Käina mees mööda teed ja leidnud surnud varese. Mees pistnud varese tasku ja sõnanud: „Ähk läheb tarvis…“Ähk läheb tarvis, mõtlesid ka Hiiumaal Soonlepa talukohas varem elanud kokkuhoidlikud inimesed, kes kõike ise valmistasid, kogusid, korjasid ja tänu kellele võiks siin kas või oma muuseumi teha.Ähk läheb tarvis, mõtles üks mees ja otsustas ehitada veidra isemajandava keramaja. Seesama mees mõtles, et naistki võib tarvis minna, ja nii jõudsin tema tuules mina mandrilt Hiiumaale. Nüüd mõtleme koos, et ähk läheb siinsesse kõrvalisse saarenurka tarvis kultuurielu – Soonlepa mõisalauta jõuavad muusika, teater ja ühepäevakohvikud.Ähk läheb meid tarvis, mõtlevad hiidlased, see täiesti oma nägu rahvakild, kelle visadus, töökus ning naljalembus on teada ja tuntud. Kui ääremaastumine hoogustub, kui kivilinna kutsuvad tuled meelitavad, kui ühendus mandriga on alailma heitlik – kui kaua suudavad hiidlased uskuda, et neid tarvis läheb…?Nad teevad end aga jonnakalt suure maa inimestele kuuldavaks ega lase oma olemasolu unustada. See mulle nende juures meeldibki.Raamatuga tähistame Eesti 100. sünnipäeva.

Uppsalas külvab hirmu vägistaja, kes hiilib ohvritele ligi, uimastab nad süstiga, tõmbab koti pähe ja viib siis elajaliku teo lõpule. Toimunud on juba mitu kuritööd, aga keskkriminaalpolitsei mõrvajuurdluse osakond ei ole veel jalgu kõhu alt välja võtnud: Sebastian sõidab ringi mööda Rootsit ning räägib oma raamatutest. Teised uurijad, Torkel, Billy ja Ursula, on hõivatud oma muredega, ainult Vanja töötab ajutiselt Uppsalas ja uurib seda kohutavat juhtumit.Kui üks vägistamisohvritest surnuna leitakse, tuleb kogu meeskond jälle kokku. Jättes kõrvale omavahelised hõõrumised ja probleemid, asutakse juhtlõngade jälile: selgub, et ohvrid pole juhuslikult valitud. Mis neid ühendab ja miks tundub uurijatele üha enam, et väga paljud inimesed ei taha, et tõde ilmsiks tuleks?„Naine, kes ihkas õiglust” on kriminaalpsühholoog Sebastian Bergmani menuka sarja kuues raamat.

1990. aastad oli karm aeg, mil murenesid aastatega kujunenud arusaamad, purunesid pikalt kehtinud tavad ja seniomandatud elutarkus kaotas olulise osa oma endisest väärtusest. Need olid aastad, mil läbi ületamatutena tunduvate raskuste, läbi valu ja vaeva, kujunesid uued omandi- ja inimsuhted, põrkusid ning purunesid vastandlikud huvid ja soovid, sünnitades vastasseise, mis tihti tervet ühiskonda vapustasid. Paljudele oli see suurte segaduste ja kurjade kannatuste aeg, kuid mitmetele enneolematute võimaluste, otsingute, leidmiste ja loomingu aeg. Selle romaani tegelased ujuvad oma äridega just selles segases vees, püüavad kapitaalselt muutunud olukorras kuidagi toime tulla ning alustada elu ja äri viisil, millist nad varem näinud ega kogenud pole.

Norras populaarne stand-up koomik Are Kalvø (snd 1969) on 25 aastat andnud etendusi ning kirjutanud raamatuid muuhulgas usu, poliitika, jalgpalli ja ajaplaneerimise teemal. Sageli on tal kombeks kirjutada sellest, millest ta väga palju ei tea. „Matk põrgusse" on tema esimene raamat vaimustusest, mida ta ei mõista, kuratlikult naljakas ja teravmeelne kirjeldus Põhjamaade inimeste suhtest loodusega.

Fabian Riski krimisarja avaosa „Ilma näota ohver“ on kriipiv põnevik ülimast kättemaksust.Krimiuurija Fabian Risk on naise Sonja ja kahe lapsega Stockholmist ära kolinud, et alustada puhtalt lehelt mehe kodulinnas Helsingborgis. Mehe plaan veeta päikseline suvepuhkus enne uuele töökohale asumist nurjub, kui ta kutsutakse uurima jõhkrat mõrva. Ohvriks on Riski endine klassivend Jörgen Pålsson, kelle surnukehal puuduvad labakäed. Üsna pea leitakse veel klassikaaslasi mõrvatuna ning Risk peab ajaga võidu jooksma: kas nad suudavad mõrvari tabada enne, kui kõik klassikaaslased minevikupattude pärast surevad?