Книги, похожие на «Sophie Hannah, Suletud kirst»

Tammsaare 1900. aastal kirjutatud novell.

Ei tohi lõpmatult mõtelda olnule, piinata end mõtetega ebaõnnest. Parem minna edasi, heita õlgadelt üleelamiste koorem. Sel juhul naeratab sulle õnn ja kõik läheb korda.

Küllap tahaks iga inimene, et elu kulgeks rahulikus rütmis, ilma järskude kurvide ja muutusteta. Paraku alati ja kõigil see ei õnnestu – ja tavaliselt just mingi elumuutuse korral rändab mõte kõigepealt minevikku, tuues sealt esile palju niisugust, mis juba ajalukku peaks kuuluma. Olev ja Ervin olid noorpõlves töökaaslased ja lahutamatud sõbrad, aga nende eluteed hakkasid ühtäkki mitmeti erinevalt kulgema. Mehed jäid teineteisele võõraks, kuni aastakümnete pärast ootamatult kohtusid – mõlemad juba teist korda abielus ja täiesti erinevat elu elanud. See kohtumine tõi jällegi mõlemale põhjuse minevikku meenutada, möödunu üle järelemõelda ja nentida, et elu on olnud hallivõitu, aga ometi ka huvitavalt kirjulaiguline nagu Olevi koerake Muki, kelle mees on endale vanaduspäevil seltsiliseks võtnud. Nende elust läbi käinud naised ja suhted nendega on üks teemasid, millest kumbki meestest üle ega ümber ei saa – isegi siis mitte, kui juba paarkümmend aastat pensionil oldud.Sisust sõltuvalt on romaan omalaadse hakitud kompositsiooniga, mis on ajaliselt mitte-kronoloogiliselt ritta lükitud.

Margo armus Raysse juba kooliajal. Poiss oli Margost vanem ega osanud kahtlustadagi, et üks noorema klassi tüdruk õhkab tema pikkade ripsmete ja tumedate silmade järele. Pärast kooli jättis noormees oma kodulinna ja temast sai kuulus ajakirjanik. Armuleek Margo põues aga ei kustunud ning ta unistas endiselt nende kohtumisest, et mehe südant vallutada. Ja saatus kinkiski talle selle võimaluse.

''Eesti rahva ennemuistsete juttude'' hulka kuuluv jutustus.