Книги, похожие на «Melissa Rowe, Südamevõti»

Järjes raamatule „Kutsuge ämmaemand“ jätkab East Endispõetajana töötanud Jennifer Worth lugudega 1950ndate Londoni vaesteelust-olust ja neist, kellele ei pakkunud elu muud võimalust kui parandusmaja,kuid kes ennast sellest hoolimata välja rabelesid. Siin on lugu Jane’ist, kesNonnatuse majas koristas: tema sattus parandusmajja juba imikueas ja olioletatavasti aristokraadi vallaslaps. Peggy ja Franki vanemad surid pooleaastasevahega ja lapsed jäid lageda taeva alla … Kõik need lood annavad haaravapildi, parandusmaja varjudest, mis alati neid inimesi saatsid, aga niisamutivisadusest ja hingejõust, mis lihtsatel inimestel raskusi ületada aitas.

Victoria, armas sinisilmne tütarlaps, oli terve oma elu elanud muretult vaikses linnakeses. Vaid oma armastatud romaanidest sai ta teada armastusest ja kirest, kohutavatest kuritegudest ja uskumatutest seiklustest. Kuid ükskord sai see kõik tema jaoks reaalsuseks. Kõik algas kesköisest kohtumisest talvisel teel…

Nooruke Jeanie Long mõisteti kümme aastat tagasi süüdi viieteistaastase Abigail Manteli tapmises. Nüüd kuulevad Ida-Yorkshire’is asuva Elveti küla elanikud ärevusega, et uued tõendid kinnitavad Jeanie süütust. Rikka isa lõbujanuse tütre Abigaili tapja viibib veel vabaduses.Emma Bennettis äratab säärane uudis taas kord painavad mälestused sellest, kuidas ta leidis tollel ammusel kõledal talvepäeval kraavist oma parima sõbranna surnukeha.Inspektor Vera Stanhope alustab poolsaarel uut juurdlust ja see viib külarahva tagasi aega, mille nad olid lootnud unustada. Suhted hakkavad külas ohtlikult pingestuma. Aga kas kardetakse mõrvarit või iseenda minevikku?Erinevate inimeste lugudega tutvuvas inspektoris tekib kahtlus, et päevavalgele on tulemas nii mõnedki kummalised või koguni jubedad saladused. Ja need kõik võivad olla seotud kunagise mõrvaga – või ka põhjustada uusi kuritegusid.Inspektor Vera meel muutub siin hallis ja tuulises rannakülas pikapeale üsna mõruks, aga ta ei lase ennast heidutada ja leiab viimaks süüdlase. Lõpplahendus on ootamatu ja üllatav nagu ikka.„Lugusid jutustades“ on Vera Stanhope’i sarja teine romaan. Sarja esimene osa „Vareselõks“ ilmus kirjastuses Varrak 2018. aastal.

“See on tegelikult üsna tavaline, loomulik kiusatus astuda oma elust kõrvale, rongilt maha. Teha väike paus, vaheaeg, eemalduda tuttavast, omaks saanud värvidest, puudutustest, mürast – ja puhata. Lihtsalt puhata. Omaenda elust. Seda tunnevad aeg-ajalt paljud, kui mitte me kõik. Minu meelest peaksime neil teemadel rohkem rääkima, sest nii tunneb too anonüümne müüjanna, see kuulus saatejuht ja kohe päris kindlasti su endised kooliõed ja nende mehed. Ainult et mina täitsin oma soovi, andsin kiusatusele järele. Ja sain oma tahtmise, koos kõikide tagajärgedega.”Romaan „Eesti veri“ on isikupärane tugev teos, mis uurib teravmeelse huumoriga isikliku elu võimalikkust lähituleviku Eestis. Ennekõike just naise keha otseselt puudutavaid otsuseid, aga ka teatud majanduslike, tööalaste ja poliitiliste valikute kaalu ning nende tagajärgi inimestele.Raamatu peategelane Eeva kirjutab poliitilisi kõnesid opositsiooni suurimale parteile, mida juhib tema ema. Samal ajal on ta isiklik elu ühe meeletu eksperimendi tõttu karile jooksmas. Kõige taga tuksleb Eeva püüd trotsida neoliberaalset maailma, mille vastu ta tuliselt sõna võtab ja kust ta väljapääsu otsib. Vabadusel on aga väga kõrge hind. Sest vabadus pole kunagi olnud reegel, vaid alati erand.See on Eesti, kus noor peaminister Vamps keelab esimese asjana ära raseduse vabatahtliku katkestamise, mis romaani sündmustiku ka käivitab. Enam hullemaks minna ei saa, arvavad Eesti elanikud. Kuid küünikud vastavad, et saab. Hullemaks saab alati minna. Ja lähebki.

See romaan on jõuline ning hingeminev lugu armastusest ja kaotusest.Mõned inimesed vahivad aastaid armastusele otse näkku, enne kui selle üles leiavad. Zoe ja Ed rajasid ringi ekseldes teed täiskasvanuikka erinevaid radu pidi – ent alati samas suunas. Aastaid hiljem, olles loovinud juhutööde ja ajutiste elupaikade vahel, lööb nende tunne viimaks õitsele. Nende ühine tulevik näib olevat kindel.Siis juhtub midagi mõeldamatut.Ühel hommikul jalgrattaga tööle sõites saab Ed bussilt löögi ning hukkub. Nüüd tuleb Zoel leida viis, kuidas edasi elada. Aga ta pole valmis laskma mälestustel minna. Kuidas saaks ta unustada neid õnnelikke aegu, nende esimest suudlust, kõike, mida nad olid üheskoos üles ehitanud?Zoe otsustab, et peab ütlema Edile asju, mida ta pole kunagi varem öelnud.Nüüd on liiga hilja. Või kas on?Lugu saab alguse lõpust. Aga see lõpp on alles algus.Clare Swatmani debüütromaan (2016) on ilmumisjärgse aasta jooksul tõlgitud juba paarikümnesse keelde ja paelub üha uusi lugejaid.