Книги, похожие на «Jacques Philippe, Südamerahust - otsida ja hoida rahu»

Eesti Vabariigi taastuleku aegu ilmus meie avalikku mõtteruumi uus salapärane nimi – Fanny de Sivers (1920‒2011). Pärnus sündinud keeleteadlane, etnoloog, filosoof, esseist ja tantsija jõudis enne Teise maailmasõja puhkemist õppida Tartu Ülikoolis romaani keeli ja kunstiajalugu, ent abikaasa Hans Georg von Siversi päritolu tõttu olid nad sunnitud 1941. aastal Eestist lahkuma. Fanny de Sivers jätkas akadeemilisi õpinguid erinevates Euroopa ülikoolides, kuid unistas hoopis elukutselise balleriini karjäärist. Kuigi ta sooritas ka Breslau balletikoolis riikliku eksami, oli ta terviseprobleemide tõttu siiski sunnitud sellest teest loobuma. Tema koduks sai Pariis, kus ta elas 60 aastat. Aukartustäratavalt mitmekülgse autorina hakkas ta taasiseseisvumise järel avaldama Eesti ajakirjanduses artikleid väga erinevatel teemadel. Käesolev kogumik on esimene köide kolmeosalisena kavandatud Fanny de Siversi kogutud teostest ja see koondab kirjutisi sellistel teemadel nagu kristlik Euroopa, eesti vaimulaad, Maarja seotus kodumaa kui Maarjamaaga, Piibel, jumalaküsimus, jõulud jne. Lisaks artiklitele sisaldab kogumik Fanny de Siversiga tehtud intervjuusid, mis avavad tema põnevat isikut ja elukäiku.

Meist igaühel on kaitseingel, kes kannab nime ja armastab seda, kelle eest ta hoolitsema on saadetud. Ta rõõmustab koos sinuga ning nutab, kui sina nutad. Sinu kaitseingel on sinu igavene kaaslane, kes abistab sind päeval ja ööl, alates sinu sündimise hetkest kuni sa astud üle läve igavikku. Prantsuse autori René Lejeune kirja pandud raamatus „365 päeva oma kaitseingliga” on aasta igaks päevaks üks kaitseingli sõnum, mille üle mõtiskleda ja mediteerida. René Lejeune (1922-2008) sündis Bitches Lorraine’is. Ta oli kümne lapse isa, kusjuures kaks nende hulgast olid adopteeritud Brasiiliast. Saksa kirjanduse ja kultuuri professorina õpetas ta Metzi ja Algeri lütseumites, Õpetajakoolituse Instituudis ning Strasbourgi Poliitikauuringute Instituudi humanitaarteaduste osakonnas. Samuti oli R. Lejeune São Paulo lütseumi „Pasteur” (Brasiilia) direktor aastatel 1963-1967 ning Genfi Rahvusvahelise kooli tegevdirektor aastatel 1968-1978. Ta on kirjutanud veel biograafiaid ning vaimulikke raamatuid, olles mitmete aastate jooksul kaastöötaja kuuväljaandele „Stella Maris”. Raamat kuulub sarja «Sõna ja tegu».

Josemaría Escrivá de Balaguer sündis 1902. aastal. Ta asutas 1928. a. katoliikliku organisatsiooni Opus Dei. Opus Dei lähtub õpetusest, et iga inimene saab oma igapäevases elus ja töös leida pühadust lõimides nii töö-, pere- kui ka oma vaimuliku elu. Oma tegevuse ja kirjutistega on Josemaria Escrivá jätnud olulise jälje 20. sajandi Katoliku kiriku ajalukku. 2002. a. kuulutati ta Johannes Paulus II poolt pühakuks. Käesolev raamat on tema teine eesti keeles avaldatav jutluste kogu. Josemaria Escrivá teoseid on avaldatud vähemalt 45 keeles.

Rooma-Katoliku Tallinna Peeter-Pauli kiriku preestrina on Argentiinast pärit isa Pedro Cervio andnud koguduse liikmetele ikka ja jälle nõu, kuidas elada nii, et meie elu poleks lahutatud kaheks eri osaks – usueluks ja argipäevaks –, vaid et need kaks poolt moodustaksid terviku. Kogumikku “Tarvis on vaid üht” on koondatud 2015. kuni 2017. aastani peetud loengud, kus isa Pedro pakub lihtsas sõnastuses praktilisi juhtnööre ja selgitusi. Näiteks vaatleb ta, mis on palve ning kuidas ja millal palvetada, kes on Püha Vaim ja kuidas ta mõjutab meie igapäeva¬elu, miks on vaja pihil käia jne. Mõned vastused tulevad Jeesuselt endalt, teised pühakutelt, kolmandad paavstidelt. Argentiinlasest isa Pedro on oma raamatu kirjutanud just eesti lugejatele ja eesti keeles. Isa Pedro Cervio on sündinud Buenos Aireses Argentiinas. Ta on õppinud filosoofiat Argentiina Katoliku Ülikoolis ja Navarra Ülikoolis Hispaanias ning teoloogiat Püha Risti Ülikoolis Roomas. Ta pühitseti Rooma-Katoliku Kiriku preestriks 2006. aastal Roomas ja ta kuulub Opus Dei prelatuuri. Enne Eestisse tulemist töötas ta preestrina Hispaanias, Paraguays ja Argentiinas. 2011. aastal kolis ta Eestisse. Ta elab Tallinnas ja teenibPeeter-Pauli katedraalis, töötab Vanalinna Hariduskolleegiumis filosoofia ja ladina keele õpetajana ning Tatari Üliõpilaskodus kaplanina.

Ivar Paulson (1922–1966) oli samuti üks neid andekaid noori eesti haritlasi, kes olude sunnil pidi võõrsile siirduma. Alustanud õpinguid Tartu Ülikoolis, jätkas ta neid Hamburgis ja Stockholmis, saavutades 1958 filosoofiadoktori kraadi väitekirjaga Põhja-Euraasia rahvaste algelistest hingekujutelmadest. Gustav Ränga sõnul oli see “… nagu ukseks usundiajaloo külluslikku varakambrisse …”, kus ta jätkab uurimisi kuni oma ootamatu surmani 1966. Üheks tulemuseks oli ka käesolev teos (Stockholm, 1966), mis asetub Oskar Looritsa klassikalise “Eesti rahvausundi maailmavaate” ja nüüd ka Uku Masingu “Eesti usundi” kõrvale. Teose juhatab sisse üldusundilooline essee “Usust ja usundeist”, ulatuslik kirjanduse ülevaade peatub arusaadavalt aastal 1966. – Ei ole huvituseta sedagi teada, et Ivar Paulson avaldas 1951 ka luulekogu “Päikesele vastu”.