Книги, похожие на «Geir Tangen, Südamemurdja»

Värise, armas lugeja – uksed avab surnud tüdrukute klubi! Tere tulemast õnnetu lõpuga muinasjuttude maailma! Varu taskurätte, et pühkida hirmuhigi! Jajah, varu taskurätte, sest viha-, naeru- ja nukrusepisarad pääsevad lahinal voolama…Neil plikadel juba on, millest rääkida. Nad teevad seda ühtaegu tundeküllase helluse ja julma otsekohesusega. Nendes lugudes kohtuvad lennukas fantaasia ja verd tarretav elutruudus, südant pitsitav äng ja vabastav naer, õrnus ja rõvedus, süütu alandlikkus ja vääramatult võigas kättemaks. Lugude autor on Gudule, kodanikunimega Anne Duguël, lennuka kujutlusvõimega daam, kes on avaldanud üle kahesaja raamatu nii lastele, noortele kui ka täiskasvanutele. Ta sündis Brüsselis 1945. aastal. Pere ainsa lapsena arenes Anne’is juba õige varakult välja pöörane lugemis- ja kirjutamishimu. Pärast kunstiõpinguid Belgias veetis ta viis aastat ajakirjanikuna Lähis-Idas ning jätkas sama tööd mitme Prantsuse ajalehe-ajakirja juures. Tema esimene raamat ilmus 1987. aastal ja sestsaadik pole Gudule ilukirjandust jätnud. Esimestest teostest alates on teda saatnud suur lugejamenu ning tema looming on pälvinud rohkesti auhindu. Poolrealistliku, poolfantastilisena on see sihtgrupist sõltumata üsna ühetaoline. Lasteraamatud on muidugi iseasi, kuid piir Gudule’i “noortekate” ja täiskasvanutele mõeldud tekstide vahel pole kuigi range. Kui miski viimaseid esimestest eristab, siis vahest poeetilisem keelekasutus ja rõhutatud erootilisus. 2008. aastal ilmunud kogumik koondab Gudule’i lühiromaanide paremikku.

Hiljuti vanglast vabanenud Mõrtsuk-Anders teenib leiba suurtele gangsteritele pisikesi tööotsi tehes. Tema elu võtab aga ootamatu pöörde, kui ta kohtub naispastoriga, kes on südames ateist ja kelle on kogudus just kantslist ära ajanud, ning kolmandajärgulise hotelli kodutu registraatoriga, kes peab elama peost suhu, sest ta vanaisa raiskas ära kogu tema päranduse. Kolmekesi ühendavad nad jõud, et viia ellu hulljulge plaan, mis põhineb Mõrtsuk-Andersi hirmuärataval kuulsusel ja erilistel oskustel. Plaan töötaks suurepäraselt, kui Mõrtsuk-Anders ei kipuks küsima – milleks see kõik? Kui Mõrtsuk-Anders pöördub oma eksistentsiaalsetes otsingutes juba Jumala poole, saavad kaaslased aru, et olukord on väljunud nende kontrolli alt. Jonasson laseb lugejal naerda ja end mõnusalt tunda, pakkudes samal ajal ainest sügavamaks järelemõtlemiseks. Jonas Jonasson on Rootsi ajakirjanik ja ettevõtja, kes tegi ühel hetkel elus kannapöörde ja hakkas kirjanikuks. „Mõrtsuk-Anders ja tema sõbrad (sekka ka mõni vaenlane)“ on autori kolmas romaan pärast maailmakuulsaks saanud raamatuid „Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus“ (e.k 2012) ning „Kirjaoskamatu, kes päästis Rootsi kuninga“ (e.k 2014). Jonassoni raamatuid on välja antud neljakümne viies riigis ja müüdud üle kümne miljoni eksemplari.

Noor mees saab autoavariis surma. Kas tegu oli õnnetuse või enesetapuga? Nimetu kirjanik otsustab välja selgitada, mis täpselt Samueli viimastel elupäevadel juhtus. Samueli naabrite, sõprade ja sugulastega tehtud intervjuudest koorub välja portree hoolivast lapselapsest ja truust sõbrast, kelle elus mängisid keskset rolli tema tüdruk Laide ja parim sõber Vandad.Äsja abielu lahutanud Laide soovis rajada varjupaika illegaalselt Rootsis viibivatele perevägivalla ohvriks langenud naistele. Mida enam Samuel teda selles ettevõtmises aitas, seda kaugemaks jäi ta Vandadist, kes sõbra kaotust valusalt üle elas. Seda päevani, mil Samuel ootamatult nii Laide kui ka Vandadi elust kadus. „Kõik, mida ma ei mäleta” on painav jutustus armastusest ja mäletamisest, mis oma täpse stiili ja mängulise ülesehitusega mõjub kui pingeline põnevik. Ema poolt Rootsi, isa poolt Tuneesia päritolu Jonas Hassen Khemirit (snd 1978) peetakse oma põlvkonna üheks olulisemaks Rootsi kirjanikuks. Ta on pälvinud mitmeid tunnustusi, sh 2015. aasta parima Rootsi romaani Augustipreemia „Kõik, mida ma ei mäleta” eest.

Kultusraamatuks saanud Joomahullu päevaraamatu ähmased antikangelased kakerdavad nüüd Juha Vuorise netis ja varasemates raamatutes avaldamata lugudes. Osa neist kirjutas Vuorinen ajalehte Myrkky, kus need avaldati juba millalgi möödunud sajandil.