Книги, похожие на «Geir Tangen, Südamemurdja»

Elu 2000. aastate alguse Tartu politseis kulgeb pealtnäha sama rahulikult kui elu Tartu linnas. Tegelikkuses aga on politseis käimas halastamatu võimuvõitlus. Sisepinged ja ebaterve konkurents kriminaalpolitsei erinevate üksuste vahel on väljunud kontrolli alt. Juhid on jõuetud probleemi lahendama ja on valinud jaanalinnumeetodi.Selle võitluse peategelaseks on noor narkokuritegude talituse juht Raul Jarin, kelle elu võtab ühel hetkel kõige ootamatuma pöörde.Väljamõeldud sündmuste ja tegelastega romaani idee pärineb tegelikult aset leidnud juhtumist. Autor on ka ise töötanud Tartu kriminaalpolitseis, mistõttu raamatulehekülgedel on aimatavaid sündmusi ja tegelasi, kes võivad hea kujutlusvõime korral tahes-tahtmata kedagi või midagi meenutada. Tõeste ja väljamõeldud sündmustega mängides ja nende piire kombates ning hägustades oli autori eesmärk kirjutada eelkõige lugu, mida oleks nauditav lugeda. Pinget lisavad varasemalt vähe kajastatud kriminaalpolitsei siseelu ja vanglakambrites toimuva kirjeldused. Sõprus pannakse siin proovile väga ekstravagantsetes oludes. Loomulikult ei puudu ka meie igapäevaelule nii omased ja kahjuks tavalised nähtused, nagu reetmine, omakasupüüdlikkus, kahjurõõm.

Fabian Riski krimisarja avaosa „Ilma näota ohver“ on kriipiv põnevik ülimast kättemaksust.Krimiuurija Fabian Risk on naise Sonja ja kahe lapsega Stockholmist ära kolinud, et alustada puhtalt lehelt mehe kodulinnas Helsingborgis. Mehe plaan veeta päikseline suvepuhkus enne uuele töökohale asumist nurjub, kui ta kutsutakse uurima jõhkrat mõrva. Ohvriks on Riski endine klassivend Jörgen Pålsson, kelle surnukehal puuduvad labakäed. Üsna pea leitakse veel klassikaaslasi mõrvatuna ning Risk peab ajaga võidu jooksma: kas nad suudavad mõrvari tabada enne, kui kõik klassikaaslased minevikupattude pärast surevad?

Kui liiga kaua pimedusse vaadata, vaadatakse sulle sealt lõpuks ka vastu…Pimedatel maanteedel hukkuvad üksteise järel noored naised. Kui esmapilgul tundub, et tegu on lihtsalt traagiliste liiklusõnnetustega, siis asjaolu, et kõik auto alla jäänud naisterahvad olid punapäised ning et õnnetuspaikades käib leinaküünlaid süütamas üks ja sama salapärane võõras, ei saa olla pelk kokkusattumus. Seda seaduspära uurima asunud ajakirjanik kaob aga jäljetult. Eva Niimand, kes on lugejale varasemast tuttav Katrin Pautsi raamatust „Politseiniku tütar”, töötab jällegi uudistereporterina. Eva ja tema uus kolleeg Gabriel otsustavad välja selgitada, mis kadunud ajakirjanikuga juhtus. Niidiotsad viivad väikesesse külakesse Muhumaal, mis varjab endas aga suurt saladust. Selle juured ulatuvad kohakese ajalukku ja on seotud iidse ohvrikiviga. Kurjus, mis vahepeal varjusurmas suikus, on taas pead tõstnud… Muhu saarel Manala talus sündinud ja praegugi seal elav Katrin Pauts töötas kümmekond aastat Õhtulehes uudiste- ja meelelahutustoimetuses. Praegu tegutseb ta vabakutselise teletoimetaja ja stsenaristina. „Tulekandja” on tema teine romaan.264 lk

"Miami Beachi rannal seisva häärberi all on peidus kahekümne viie miljoni dollari eest kulda. Halastamatud kaabakad on seda aastaid jahtinud. Jõugu eesotsas on elajalike himudega Hans-Peter Schneider, kes elatab ennast rikkurite jubedate kujutelmade teokstegemisega. Nende vastas seisab maja hooldav nooruke Cari Mora. Neiu on põgenenud oma kodumaalt Colombiast džunglisõja vägivalla eest ja elab Miamis ajutiselt kaitstud isiku hapra staatuse najal. Ta teeb leivaraha teenimiseks väga mitmesuguseid töid. Kaunis Cari jääb silma viimaks ometi peidetud aardeni jõudnud Hans-Peterile. Aga Cari Mora oskab üllatavaid asju ja tema elutahet on varemgi proovile pandud. Meeste iha ja naiste ellujäämissoovi vahel hiilivad ringi koletised. Viimase saja aasta jooksul ei ole keegi suutnud manada neid esile verd tarretama panevamana kui sädelev Thomas Harris. „Cari Mora” on „Voonakeste vaikimise” autori Harrise kauaoodatud kuues romaan. „Hannibal Lecteri keha võib ju olla mujal, aga tema vaim on taas siin … „Cari Mora” on väga iseäralik ja pentsik raamat, mis on peaaegu täielikult pühendatud inimjulmuse võigaste äärmuste kirjeldamisele.” – The Spectator