Книги, похожие на «Johanna Reeds, Stseene meie elust»

"On 1939. aasta september, Teise maailmasõja esimesed nädalad. Poolast saabub Ungari piirile massiliselt põgenikke. Suures segaduses läheb kaduma kolm Punase Risti veokit koos sõdurite ravimiseks mõeldud morfiini ja kokaiiniga. Budapestis upub samal ajal tundmatu noor naine ujula basseini. Kaks juhtumit, kaks uurijat: üks neist erru läinud legendaarne detektiiv Sándor Nemes, teine raamatust „Budapest noir“ eesti lugejatele juba tuttav kriminaalajakirjanik Zsigmond Gordon. Nende teed viivad üha lähemale nii teineteisele kui ka kõige kõrgematele ringkondadele.„Patune Budapest“ ei ole „Budapest noiri“ otsene järg, kuigi peategelased – Budapest ja Gordon – on enam-vähem samaks jäänud. Maailm nende ümber on aga muutunud. Gordoni lähedased on surnud, ära sõitnud või just lahkumas, neist on alles veel vaid mõned jäljed: palmipuudega särk, romaanikäsikiri, sahvritäis eksperimentaalmoose või üllatuskülaline uksel. Päris kohv, tubakas ning isegi kartul on defitsiitne kaup ja mooside hapu mekk ei ole enam ammu ainult maitseküsimus.Terve ungari maailm on süngem kui veel paar aastat tagasi, inimestele on jäänud üha vähem vabu valikuid. Juudiseadused represseerivad haritlasi, fašistlikud jõugud tegutsevad oma äranägemise järgi ja kunagised punatimukad töötavad nüüd riigi teenistuses ülekuulajatena. Härrasmehe võõba all peituvad tihti alatud kurjategijad ning nende võimujanu ja rahanälg on piiritu. Poliitiliste mängude raha tuleb salajastes eliit-kaardiklubides mängitavast bakaraast ja narkourgastes tarvitatavatest uimastikogustest. Kõik need hukatuslikud mängud on ebaseaduslikud, aga „Millal on siin riigis midagi tegemata jäetud sellepärast, et see on keelatud?“Uudised ei ole enam pühad, vaid tsenseeritud, arvamustest rääkimata. Kus on siis sellistel jõhkratel aegadel tõde? Ühe kangelasliku ajakirjaniku käes? „Teie, uurijad, räägite alati objektiivsest tõest. Ma ei saa aru, kust te seda õppinud olete. Objektiivset tõde pole olemas. Kõigil on oma tõde. Teil, teistel, kõigil! Mina ei saa avaldada mingit tõde. Parimal juhul saan kirjutada sellest, mis juhtus.“Vilmos Kondor on pseudonüüm, autor ei soovi avalikkusele oma tegelikku identiteeti paljastada. Ta ei osale Ungari kirjanduselus, annab harva intervjuusid ja ka siis ainult meili teel, ning suhtleb kirjandusmaailmaga oma kirjastaja kaudu. Kõik, mida temast teame, on pärit tema raamatute kaanetekstidest: ta on õppinud Szegedis ja Pariisis, sai keemiainseneri diplomi, õpetab praegu matemaatikat ja füüsikat ühes Lääne-Ungari linnas ning elab väikeses külas koos oma kaksikutest tütarde, koera ja jahipistrikuga.“Patune Budapest” on viieosalisest krimisarja “Budapest noir” teine raamat. Eesti üks tuntumaid krimikirjanduse eksperte Jaan Martinson asetas sarja esimese raamatu «„Budapest noiri“» oma 2019. aasta lemmikkrimkade edetabelis kõrgele kuuendale kohale.

„Jumalal ei ole aega“ on kaasaegne lugu kahest väga erineva saatusega õest, kelle elu põimub olukordades, mida kumbki neist poleks osanud ette näha.Aet, õdedest vanem, on edukas ärinaine, tema nooremal õel Teal pole elus justkui mingeid ambitsioone. Aet on omandanud hea hariduse ning elab kiiret elu. Ta on oma neljakümne teiseks eluaastaks saavutanud pea kõik, mida soovis – jääb veel vaid lahutus tarbetuks muutunud mehest. Neli aastat noorem õde Tea pole aga suutnud selleks ajaks endale isegi peret luua, elukutse omandamisest rääkimata. Ometi on nad mõlemad pärit samast keskkonnast ja neis voolab ühiste vanemate veri. Ainus, mida neile pole võrdselt antud, on aeg.

Koolitüdruk Karita pageb kodust ning sõidab veebitutvuse ajelsalaja Afganistani. Mõnda aega annab ta endast märku, kuni side katkeb. KuiKarita ema Marion oma 16-aastase tütre jälil Kabuli sõidab, ei aima tategelikult, mis seal ees ootab. Ema tutvub paljude abivalmis inimestega, tänukellele avastab ta nii mõndagi nii tütre kui ka enda kohta. Marionilootusrikas otsing kulgeb läbi erinevate paikade. Tee lahenduseni on parakukõike muud kui sirgjooneline või ohutu.Olen tüdinenud mõistukõnest, mõistatustest, kanoonilistest arusaamatutestlugudest. Mul on villand imelikest kommetest, keerulistest inimestest,eksitavatest vihjetest. Mida ma siin ometi teen, millega ma siin tegelen? Ma eisaa enam isegi aru. Reis, mis algas lootuses taaskohtuda tütrega, on pööranudmu elu pea peale. Terve galerii tegelasi libiseb mu silme eest mööda: Pekka,Ahmad, Uda, Saira, Damien, Jill, Farida … Ainult minu armas tütar puudubkigaleriist. Ainus inimene, keda ma tõeliselt näha tahaksin. Kus ta ometi on?„Pimeduses kulgeb tee“ pälvis kirjastuse Tänapäev 2015. aastaromaanivõistlusel teise koha. Autor on avaldanud erinevate nimede all niidokumentalistikat kui ka ilukirjanduslikke teoseid. “Pimeduses kulgeb tee”on autori esikromaan, mille kirjutamisele kulus viis aastat.