Книги, похожие на «Sten Sang, Ropp elu. Minu lood»

Kas on võimalik armastada, kui pool sinu südamest on täidetud küsimärkidega? Kuidas sind ennast armastada, kui su süda pole avatud, vaid peidab saladusi? Kuidas saada üle süü- ja häbitundest, mis on aastatega maha surutud, kuid pole kuhugi kadunud?Elin Boals on edukas fotograaf New Yorgis. Samiga on nad abielus olnud juba kaua ning neil on seitsmeteistkümneaastane tütar Alice. Ent pealtnäha laitmatu fassaadi taga kriibib miski, mis tekitab barjääri Elini ja ta perekonna vahele.Ühel päeval postkastist leitud tähekaart lapsepõlvesõbralt toob talle meelde vaesuses elatud lapsepõlve Gotlandil ja sündmused, mis teda sealt lahkuma sundisid, süü- ja häbitunde, mille ta oli alla surunud ning mille tõttu oma tegelikku päritolu ka lähedaste eest varjanud. Sam ja Alice püüavad teda suunata vaatama oma südamesse ning täitma seal olevad küsimärgid vastustega, mis aitaksid neil kõigil armastuses edasi minna. Elini tee viib teisele poole ookeani teisele mandrile, aga ka teise aega ja teise ellu.„Küsimärk on pool südant“ on haarav romaan sellest, kuidas vastamata küsimused, rääkimata lood ning mahasurutud mälestused võivad inimelu mõjutada. See on lugu enese ja tõe leidmisest ning sellest, kuidas õppida armastama.Sofia Lundberg (1974) on kirjanik ja toimetaja, ta elab Stockholmis oma pojaga. Tema debüütromaan „Punane aadressiraamat” ilmus sarjas „Tõlkes leitud“ 2018. aastal.

Hendrik Groeni salapäevikute autori uus raamat.Arthur Ophof oli oma elu endale teisiti ette kujutanud. Põnevate reiside asemel kaugetesse maadesse istub ta neli korda nädalas ummikus teel Purmerendist Breukeleni ja Breukelenist Purmerendi. Suurejooneliseks ja meeliköitvaks ei saa tema kiretut ja lastetut abielu ning autovaba hooviga ridamaja just nimetada. Nädala ainsaks tipphetkeks on kolme sõbra seltsis veedetud reeded. Ta saab viiskümmend aastat vanaks, nii et aeg tiksub.Kuid kui tööandja ta „kahjuks“ koondama peab ning ta endale kopsaka koondamistasu välja suudab kaubelda, avanevad ootamatult imelised väljavaated alustada hoopis uut elu… .Hendrik Groen avaldas oma esimese raamatu „Salapäevik. Hendrik Groen, 83¼ aastat vana“ aastal 2014. Raamat kujunes väga menukaks: tõlkeõigused omandas 35 riiki, selle põhjal on sündinud tv-seriaal ja teatrilavastus. 2016 omistati raamatule Hollandi lugejapreemia. Ka teine salapäevik „Kuniks elu“ sai bestselleriks.

Lydia on surnud. Aga seda nad veel ei tea …Marilyn ja James Lee on otsustanud, et just nende lemmiklaps Lydia teeb teoks kõik unistused, mis nende endi jaoks omal ajal kättesaamatuks jäid: Marilyn näeb tütart arstina, mitte koduperenaisena; James soovib, et Lydia oleks koolis populaarne ja aktiivse seltsieluga.Kui kohalikust järvest leitakse Lydia surnukeha, vallandub Leede niigi napilt tasakaalus püsinud perekonnas kaos. Süütundest vaevatud James valib tee, mis võib ta abielu hävitada. Painatud ja kättemaksuhimuline Marilyn tahab iga hinna eest leida süüdlase. Lydia vend Nathan peab juhtunus kindlalt vastutavaks Jacki, naabruses elavat „paha poissi“. Tegelikult on noorim laps, Hannah, ainus, kes teisi jälgides neist palju enamat taibata oskab ning võib olla ka ainus, kes tõde aimab.„Kõik, mis ma sulle rääkimata jätsin“ on valus ja sügavalt liigutav lugu perekonna, juurte ja kodu tähendusest. See paeluv ja tundlik perekonnaportree kujutab kultuurides ja perekondades laiutavaid kuristikke ja kirjeldab ilmekalt, mil moel emad ja tütred, isad ja pojad, abikaasad alati üksteise mõistmise nimel pingutavad.Eesti keeles on ilmunud ka Celeste Ng raamat „Sädemest tõuseb leek“ (2018).

Ühel suveõhtul telgivad viis lapsepõlvesõpra oma salajases supluskohas, mahajäetud kivimurrus Lõuna-Rootsi vallseljakul. Gümnaasium sai äsja läbi ja kohe algab täiskasvanuelu. Meeleolu on rõõmus, kuid ka veidi nukker, kuna sõbrad mõistavad, et käes on aeg jätta hüvasti nii noorpõlve kui üksteisega.Kui koidab hommik, lebab järvevees noormehe surnukeha. Uurimine kinnitab, et tegemist on õnnetusjuhtumiga, kuid mitte kõik ei ole selles veendunud.Kahekümne seitsmeks aastaks jääb see juhtum haavana kohalike hinge. Kui vana politseiülema asemele tuleb mõrvauurija Anna Vesper Stockholmist, hakkab miski liikuma. Varsti pole Annal muid valikuid, kui avada 1990. aastast pärit toimik. Juhtum, millest vaid üksikud soovivad rääkida, kuid mida mitte keegi ei suuda unustada.„Täiuslik kriminull.” Dagens Nyheter„Anders de la Motte käsitleb klassikalist kriminulliteemat õrna käega, ilmutab suurepärast vaistu nii looduse kui ka väikese kogukonna intriigide ja õhkkonna tajumisel.” Skånska Dagbladet

Tom ja Karin ootavad oma esimest last, kui Karin äkki haigestub ja haiglasse satub. Laps aidatakse keisrilõikega ilmale. Nagu painajalikus unenäos jookseb Tom haigla all kulgevate tunnelite kaudu intensiivraviosakonna ja vastsündinute osakonna vahet – elu ja surma vahet.Ta naaseb koju lapsega, aga ilma Karinita, ootamatust kaotusest vapustatuna. Mõni kuu hiljem sureb ka Tomi isa, kellega pojal on kogu elu olnud keerulised suhted.„Igal hetkel oleme veel elus” on valus ja ilus lugu armastusest ja surmast, isadusest ja hetkhaaval elatavast elust. Ka siis, kui pinev olevikulugu surmast võtab tempo maha, rändab ajas tagasi ja hakkab kokku panema mosaiikpilti Tomi ja Karini ühisest elust, säilib terav reaalajatunne. Tasapisi hakkab lugeja aru saama, kuidas Tomi ja Karini armastus välja kujunes, ja mõistab, et see lugu ei räägi ainult vapustusest ja leinast, vaid eelkõige räägib see elust.Malmquisti keel on täpne, ta hoidub ülespuhutud väljenditest. Teose muudab eriti haaravaks autori oskus kasutada kirjutades osavalt tempomuutust, tormates kord raevuka hooga ning siis peatudes ja kirjeldada mingit väikest, kuid olulist detaili. Ta teeb seda tasakaalustatult, oma isikupärases rütmis, hoides lugejat haardes, kuni viimane lehekülg on loetud, ega lase ka siis päriselt lahti. See lugu jääb väga kauaks meelde.Tom Malmquist (snd 1978) on luuletaja ja muusik. Rahvusvaheliselt menukas autobiograafiline romaan „Igal hetkel oleme veel elus” on tema esimene proosateos, mis pälvis Rootsis Dagens Nyheteri kultuuriauhinna ja Karin Boye kirjandusauhinna ning kandideeris 2016. aastal Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinnale.