Книги, похожие на «Norman Naimark, Stalini genotsiidid»

Uimastitest Kolmandas Reichis teatakse seni üsna vähe. Norman Ohler poeb toonastele kurjategijatele sõna otseses mõttes naha alla ning uurib, mis voolas nende soontes. Aarjalasele kohasest puhtusest jääb asi kaugele, pigem võib öelda, et tegemist oli keemiliselt sakslastega – ja see keemia oli üsna toksiline. Kus ideoloogiast enam ei piisanud, aidati ohjeldamatute farmakoloogiliste vahenditega kaasa, samal ajal kui ametlikult aeti ranget „uimastivastase võitluse“ poliitikat.Kui Saksamaa 1940. aastal Prantsusmaa vallutas, oli Saksa Wehrmacht 35 miljoni annuse pervitiini mõju all. See preparaat – mille toimeainest on saadud praegune crystal meth – oli toona igas apteegis vabalt kättesaadav ning sellest sai Natsi-Saksamaa rahvadroog. Ka nn karske kantsler Hitler sirutas meelsasti käe farmakoloogilise stimulandi järele: kui ta 1944. aasta talvel viimaseks pealetungiks käsu andis, oli ta ammu sõltuvuses opioidist nimega Eukodal, mis on tugevama toimega kui heroiin. Vahetpidamata sai ta oma ihuarstilt mitmesuguseid dopingaineid, kahtlaseid hormoonpreparaate ja ka karme narkootikume. Ainult sel moel suutis diktaator säilitada oma sõgedust kuni lõpuni välja. Ohler uuris seni ligipääsuta materjale ning vestles selle aja kaasaegsete, sõjaajaloolaste ja meditsiiniteadlastega. Tulemuseks on raputav ja faktitruu raamat. „Patsient A“ koostamist toetas tunnustatud Saksa ajaloolane Hans Mommsen, kes kirjutas raamatule järelsõna. Tema lõpphinnang: „See raamat siin muudab kogupilti sõjast.“

1980. aastatest alates on geeniteadus teinud läbi tohutu arengu, alates revolutsioonilistest uuendustest kriminalistikas, meditsiinis ja bioloogias kuni selleni, et on nüüd abiks ka arheoloogidele ja ajaloolastele. Rootsi teadusajakirjanik Karin Bojs otsustas pärast ema surma suguvõsauurimisega süvitsi minna ja saada geenitestide kaudu rohkem teada oma seosest ürgaja inimestega. Ta luges sadu teadusuuringuid, intervjueeris seitsetkümment maailma juhtivat teadlast ja reisis kümmekonda riiki, et mööda jälgi ajas tagasi liikuda.Raamatut kirjutama asudes seadis ta eesmärgiks seostada professionaalsete teadlaste uusimad teadmised Euroopa esiajaloost omaenda perekonnalooga. Tulemuseks on väga tavatu ja universaalne raamat Euroopa ajaloost alates esimesest sisserännulainest kuni tänapäevani: viikingitest, varastest Lähis-Ida põlluharijatest ja flööti puhuvatest koopainimestest Saksamaal ja Prantsusmaal.Ajalugu, mida ta kirjeldab, on meie kõigi oma. Me oleme omavahel sugulased. Ükskord ammu elasid kusagil meie ühised esiemad ja esiisad. DNA-lõimed seovad meid kõiki omavahel kokku.Raamat pälvis 2015. aastal Rootsi tunnustatuima kirjandusauhinna, Augustipreemia aasta parima mitteilukirjandusteose valdkonnas.