Книги, похожие на «Robert Service, Spioonid ja komissarid»

Teise maailmasõja ajal röövisid natside rünnakrühmad Euroopa paljaks. Keskpangad tehti tühjaks, samuti eraisikute pangaseifid, ja surmalaagritesse saadetud jäid ilma kogu oma varast. Aga mis juhtus Saksa riigipanga varaga Kolmanda Riigi huku ajal 1945. aastal? Suurem osa sellest peideti soolakaevandusse, mille Ameerika sõdurid vallutasid, vara jagati natside ohvriks langenud riikide vahel. Ent mitte kõik. „Natside kuld ja hästi hoitud saladus” jutustab kõigi aegade suurimaks nimetatud kullaröövist. Osa sellest aardest on tänaseni kadunud.1945. aasta suvel oli väike rühm Saksa ohvitsere ja eraisikuid segatud keerulisse peitusemängu Ameerika okupatsioonivõimudega. Võib-olla paljastas rühma üks liikmetest, kahekümneaastane Hubert von Blücher natuke liiga palju ühes kirjas, mille ta saatis Stockholmi oma ristiisale, kuulsale maadeavastajale Sven Hedinile.Mõistatus on aardekütte üle 70 aasta kummitanud. Saladusele lahenduse otsimine viis ajakirjaniku ja kirjaniku Marcus Walléni Alpidesse, Vahemere äärde ja Stockholmi. Sündis jutustus läbi aegade kõige röövellikumast riigist ja Teisest maailmasõjast just nimelt rahalisest vaatevinklist nähtuna.

„Armas Amalie“ on ajalooline romaan naisest, kes sündis Baieris kahe kõrgaadliku sohilapseks. Algul temast pidi saama tavaline rahvanaine, aga siis ta isa lesk adopteeris tüdruku, ning temast sai parunipreili. Pärast mõningaid seiklusi jõudis Amalie õukonna daamiks Peterburi Talvepaleesse. Armukesi oli tal palju alates Baieri kuningas Ludwig esimesest kuni Keila-Jõa mõisa omanikuni, kes oli krahv Alexander von Benckendorff, tsaari salajase politsei pealik. Lõpuks abiellus ta 11 aastat noorema mehe, Eesti-Rootsi soost krahv Nikolai Adlerbergiga. Adlerberg teenis 15 aastat Soome suurvürstkonna kindralkubernerina ja Amalie oli tollal Helsingi „kroonimata kuninganna“.

Raamat annab ülevaate 1944. aasta augustis ja septembris Emajõe ümbruses toimunud lahingutest. Selles käsitletakse nii Eesti sõdurite võitlusi kui mitmete neis lahingutes kaasa löönud II maailmasõja tuntuimate sõdurite tegevust. Nii leiavad kajastamist lahingud Lõuna-Eestis, eesti piirikaitserügementide võitlused, soomepoiste ja politseipataljonide lahingud Kärevere sillapeas, Tamsa tankilahing, Emajõe rinde läbimurdmine 17. septembril 1944 ja 8. Eesti Laskurkorpuse tegevus. Uurimuse koostamisel on kasutatud mitmeid seni kasutamata allikaid, nagu näiteks Eestis võidelnud Saksa väekoondiste lahingutegevuse päevikuid ning Eesti arhiividest viimastel aastatel avastatud materjale, mis võimaldavad mitmeidki sündmusi teise nurga alt vaadelda. Teos on varustatud kaartide ja fotodega.

1919. aasta jaanuarist juulini, pärast „sõda, mis pidi lõpetama kõik sõjad“, kogunesid esindajad üle kogu maailma Pariisi rahukonverentsile. Selle keskmes olid kolme suurriigi juhid – Woodrow Wilson, David Lloyd George ja Georges Clemenceau –, kuid saabusid ka tuhanded teised, igaüks omaenda eesmärgiga. Kuningate, peaministrite ja välisministrite ning nende nõuandjate kõrval olid kohal ajakirjanikud ja saja eri küsimuse eestkõnelejad alates Armeenia iseseisvusest naiste õigusteni välja. Kõigil oli sel aastal Pariisi asja – T. E. Lawrence, Rumeenia kuninganna Maria, Maynard Keynes, Ho Chi Minh. Kunagi varem ega ei ole midagi sellist olnud. Kuus ebatavalist kuud oli linn maailma valitsuse keskuseks, kus rahutegijad lõpetasid pankrotis impeeriumide olemasolu ja lõid uusi riike. See raamat äratab ellu kokkuleppeid kujundanud meeste isiksused, ideaalid ja eelarvamused. Nad lükkasid kõrvale Venemaa, tõrjusid Hiinat ja vabastasid araablased, maadlesid Kosovo, kurdi ja juutide kodumaa probleemidega. On öeldud, et rahutegijad ei saavutanud edu, eelkõige ei suutnud ära hoida teist sõda. Margaret MacMillan väidab, et neist on ebaõiglaselt tehtud patuoinad nende vigade pärast, kes tulid hiljem. Nad püüdsid olla õiglased, kuid nende eesmärke – panna kaotajariigid maksma neid hävitamata, rahuldada võimatuid rahvuslikke unistusi, hoida ära bolševismi levikut ning kehtestada demokraatial ja mõistusel põhinev maailmakord – ei saanud diplomaatia abil saavutada. See raamat on nii oluline kui ka meelelahutuslik. See annab meile põhjaliku ülevaate ajast, mil esimest korda visandati suur osa tänapäeva maailmast. Margaret MacMillan sai doktorikraadi Ox­fordi ülikoolist, ta on Trinity College’i provost ning Toronto ülikooli ajalooprofessor. Tema varasemate raamatute hulka kuuluvad „Women of the Raj“, Book-of-the-Month Club’i ja History Book Club’i valimik, ja „Canada and NATO“. «Rahutegijad» (ingl keeles ilmunud pealkirjadega „Paris 1919“ ja „Peacemakers“) võitis Duff Cooperi , Samuel Johnsoni ja PEN Hessell Tiltmani auhinna. Margaret MacMillan on David Lloyd George’i lapselapselaps. Ta elab Torontos.