Книги, похожие на «Джон Ле Карре, Spioon, kes pääses külma käest»

Kui üldse teha katset kirjanikke parema-halvema põhimõttel kuidagi ritta seada, siis kuulub Antti Tuuri praeguste Soome prosaistide esimese viie hulka kindlasti. Oleme ka siin Eestis rõõmustavalt mitmeid tema teoseid välja andnud. Tuuri raamatute aines on nii avar ja mitmekülgne, et just see teeb valiku raskeks ja vastutusrikkaks. Ta kirjutab Soome ränkadest ajalookäänakutest ja argipäevast, oma kodukandi Pohjanmaa kangetest meestest ja ka neist, kes laiema leiva otsinguil veel enne suurt sõda kas Nõukogude Venemaale või Ameerikasse rändasid.Varrak on seekord valinud Tuuri romaanidest „Tangopoisid”. Romaan paigutub ühiskondlikus mõttes pingelisse aega – on 1960. aastad, Soome majandus halval järjel ja tööpuudus suur. Nii käivad Soome noored mehed Rootsis tööl. Paralleel Eesti oludega praegu tekib kohe. Ja ometi ei ole „Tangopoisid” ühiskonnaõpetuse täiendav materjal, vaid üks meisterlik romaan noore mehe eneseleidmisest ja armastusest.

Millised saladused on peidus Lapimaa unustatud nurgas asuva vana talumaja seinte vahel?
Varakevad hoiab Arvidsjauri lähedal asuvat Kõnnuküla oma haardes. Paljud talud on tühjad, määratud pikaldasele lagunemisele. Ühes majas elab Liv koos oma vana isa Vidari ja teismelise poja Simoniga. Nad moodustavad iseäraliku perekonna. Liv tunneb naabrite pilke samamoodi, nagu ta tajub bensiinijaamas õhtuses vahetuses töötades klientide vahtimist.
Kõik paistavad küsivat, miks Liv isa juurde jäi, mis teda selles Lapimaa kolkas kinni hoiab. Inimesed räägivad Vidari varandusest, sellest, kui rikas ta peaks pärast kõiki oma maatehinguid olema. Kõnnukülas tunnevad kõik kõiki ja keegi ei unusta kunagi midagi. Nüüd soovib keegi tagasi seda, mis on õigustatult tema oma. Ja oma eesmärgi saavutamiseks ei peatu ta millegi ees …
Pärast edukat debüüti raamatuga „Hõbedatee” (Rootsi 2018. aasta parim kriminaalromaan) on Stina Jackson tagasi sama sisutiheda ja liigutava looga inimeste seotusest oma koha ja üksteisega, kirjutades sellest, kui tugevad need sidemed olla võivad ja kui raske on sisseharjunud mustrist välja murda.

Kui Korede õhtusöögi katkestab ta õe Ayoola telefonikõne, siis ta juba teab, mida temalt oodatakse – pleegitaja, kummikindad, raudsed närvid ja häirimatu kõht. See oli juba kolmas kallim, kelle kaunitarist Ayoola „enesekaitseks“ teise ilma saadab, ja kolmas jama, mille Korede peab ära klaarima – nii otseses kui kaudses mõttes.Korede teab, et ta peaks politseisse minema, aga ta armastab oma õde ‒ ega ilmaasjata ei öelda, et pere on alati kõige olulisem. Pingete leevendamiseks käib haiglas õena töötav Korede pihtimas ühele koomapatsiendile, kelle ärkamiseks pole enam lootust.Ja siis ühel päeval hakkab Ayoola käima kohtamas sümpaatse noore arstiga haiglast, kus Korede töötab – enamgi veel, Korede on temasse salamisi juba pikka aega armunud. Ta ei taha, et too lõpetaks vereloigus, nuga seljas … Ja siis ärkab ootamatult mees, kellele Korede on pihtimas käinud.Koredel seisab ees mitu rasket valikut.„Minu õde, sarimõrvar“ on musta huumoriga vürtsitatud lugu verest, mis on paksem kui vesi … ja mida on märksa tülikam vaiba seest kätte saada.

Põnevik, mis haaras mind esimesest leheküljest viimaseni ja viis mõtted Stephen Kingile. Camilla Sten on kirjanik, kellel tasub silma peal hoida.Camilla GrebeOn möödunud kuuskümmend aastat sellest, kui väikse kaevandusküla Silvertjärni terve elanikkond haihtus. Kohvitassid seisid köögilaual, pesu kuivas nööri peal, just nagu oleksid kõik äkitselt õhku haihtunud. Kui inimesed paar päeva hiljem linna uurima tulid, leiti ainult posti külge kinni seotud naine, kes oli kividega surnuks loobitud, ja elus vastsündinu. Kõik ülejäänud, ligikaudu tuhat elanikku, olid kadunud ja neid ei leitud kunagi. Keegi ei tea, mis juhtus. Kas see oli õnnetus, massienesetapp või oli mängus fanaatilise usuliikumise käsi?Alice on noor filmitegija, kes on üles kasvanud lugudega Silvertjärnist, mida vanaema talle jutustas. Nüüd tahab ta lõpuks tõe välja selgitada. Koos oma meeskonnaga kavatseb ta veeta viis päeva eraldatud ja mahajäetud linnakeses ning filmi jaoks materjali koguda. Kuid niipea, kui nad kohale jõuavad, hakkavad nad kuulma kummalisi hääli ja nägema seletamatuid asju. Varsti peavad nad endalt küsima, kas möödunud ajad on ikka möödunud või neelab küla ka nemad.Camilla Sten sündis aastal 1992 ja on varem avaldanud düstoopilise romaani „Teine koidik“ (2016). Ta kirjutab ka kriitikute poolt kiidetud põnevussarja koos Viveca Steniga, mille esimene osa „Süvahaud“ ilmus aastal 2016. Uut raamatut „Kadunud küla“ on juba enne ilmumist müüdud viieteistkümnesse riiki ja Nordisk Film on ostnud filmiõigused. Lisaks kirjutamisele õpib Camilla Sten Uppsala ülikoolis psühholoogiat.