Книги, похожие на «Erika Fatland, Sovetistan»

1925. aastal esmailmunud raamatu 5.keeleliselt kaasaajastatud, Wikipediasse lingitud isikuregistriga väljaanne.

1919. aasta jaanuarist juulini, pärast „sõda, mis pidi lõpetama kõik sõjad“, kogunesid esindajad üle kogu maailma Pariisi rahukonverentsile. Selle keskmes olid kolme suurriigi juhid – Woodrow Wilson, David Lloyd George ja Georges Clemenceau –, kuid saabusid ka tuhanded teised, igaüks omaenda eesmärgiga. Kuningate, peaministrite ja välisministrite ning nende nõuandjate kõrval olid kohal ajakirjanikud ja saja eri küsimuse eestkõnelejad alates Armeenia iseseisvusest naiste õigusteni välja. Kõigil oli sel aastal Pariisi asja – T. E. Lawrence, Rumeenia kuninganna Maria, Maynard Keynes, Ho Chi Minh. Kunagi varem ega ei ole midagi sellist olnud. Kuus ebatavalist kuud oli linn maailma valitsuse keskuseks, kus rahutegijad lõpetasid pankrotis impeeriumide olemasolu ja lõid uusi riike. See raamat äratab ellu kokkuleppeid kujundanud meeste isiksused, ideaalid ja eelarvamused. Nad lükkasid kõrvale Venemaa, tõrjusid Hiinat ja vabastasid araablased, maadlesid Kosovo, kurdi ja juutide kodumaa probleemidega. On öeldud, et rahutegijad ei saavutanud edu, eelkõige ei suutnud ära hoida teist sõda. Margaret MacMillan väidab, et neist on ebaõiglaselt tehtud patuoinad nende vigade pärast, kes tulid hiljem. Nad püüdsid olla õiglased, kuid nende eesmärke – panna kaotajariigid maksma neid hävitamata, rahuldada võimatuid rahvuslikke unistusi, hoida ära bolševismi levikut ning kehtestada demokraatial ja mõistusel põhinev maailmakord – ei saanud diplomaatia abil saavutada. See raamat on nii oluline kui ka meelelahutuslik. See annab meile põhjaliku ülevaate ajast, mil esimest korda visandati suur osa tänapäeva maailmast. Margaret MacMillan sai doktorikraadi Ox­fordi ülikoolist, ta on Trinity College’i provost ning Toronto ülikooli ajalooprofessor. Tema varasemate raamatute hulka kuuluvad „Women of the Raj“, Book-of-the-Month Club’i ja History Book Club’i valimik, ja „Canada and NATO“. «Rahutegijad» (ingl keeles ilmunud pealkirjadega „Paris 1919“ ja „Peacemakers“) võitis Duff Cooperi , Samuel Johnsoni ja PEN Hessell Tiltmani auhinna. Margaret MacMillan on David Lloyd George’i lapselapselaps. Ta elab Torontos.

Jaak Juske viies lastele mõeldud ajalooraamat “Salapärase Venemaa lugu” viib meie naaberriiki, mille kohta kuuleme pidevalt uudiseid, kuidas see jälle mõnda oma naaberriiki ähvardanud või lausa rünnanud on. Suured riigid on ajaloos ikka tahtnud veel suuremad olla, oma naabreid kimbutanud ja vallutussõdu pidanud. Venemaa on alati soovinud laieneda. Eesti ja eestlased on nende sõdade tõttu väga palju kannatanud. Aga suhted suure naabriga ei ole alati tuld ja tapetuid tähendanud. Venemaa kunagine uhke pealinn Peterburi asub Eestile niivõrd lähedal, et selles suurlinnas on tööd ja leiba leidnud aegade jooksul kümned tuhanded eestlased. Nii et naabreid tuleb tunda ja väiksema osapoolena ajaloost õppida, kuidas suure naabri kõrval ellu jääda. Kuri ja halb ei saa olla kunagi terve rahvas, vaid ainult selle juhid. Ka venelased ise on pidanud ajaloos oma valitsejate tõttu väga palju kannatama. Suurel maal ja rahval on rääkida eriti palju põnevaid lugusid.Alustame rännakut salapärase Venemaa ajalooradadel. Ees ootavad ülipõnevad unejutud.

Ma tahan kõike. Hinnaalanduseta, odava väljamüügita. Tahan nautida seda, kuis viin oma reisirühma läbi kõrbe nagu Mooses, ja tahan istuda üksi suurlinna pohmellises hommikuhämus. Tahan nutta väikeses külakirikus ja naerda neegrinaise suures süles, tahan rääkida Kierkegaardiga vaikusest ja hüpata Jay-Z kontserdil röökivas rahvamassis. Tahan olla ilmamaa serval – põhja- ja lõunapoolusel, lennata Padmasambhavana Himaalaja kohal, sõita rongiga läbi Venemaa, juua šampanjat presidentidega.Tahan vaadata maailma süütalapse silmadega, enne kui Damaskuse teras rebib mu patust keret.Tahan surra ja uuesti sündida. Ja armastada, armastada, armastada. Lõputult.Nendest tahtmistest on sündinud see raamat ja inspireeritud mu reisid.Lähen jälle, kuigi tean, et on hea, kui saan kübemegi sellest, mida igatsen.Tegemist on “Minu” sarja sajanda raamatuga.

Viljakas proosa- ja lastekirjanik Richard Roht (1891–1950) alustab teoses “Tsaari ohvitser” oma mälestusi tagasivaatega viimastesse kooliaastatesse – lõpetamata jäänud reaalkooli- ja tehnikumiaastatesse, kuna kirjanduslik tegevus võttis enamuse ajast. Järgnevad boheemlaseaastad, “raisku läinud elu”, kuni saabus 1914. aasta ning sõjaväkke kutsuti kõik tagavaraväelased ja esimese järgu maakaitseväelased, nende hulgas ka raamatu autor. Roht kirjeldabki elu ilmasõjaaegses tsaari armees ning enda tõusmist reamehest ohvitseriks.