Книги, похожие на «Ann Granger, Sopp, saast ja surnud»

"Sild Tulevikku on sümbol, püüdlus ja kangastus, mis ikka eest kaob."Sild Tulevikku" on mõistujutt inimlikust ahnusest, noorte unistustest, kirest ja pettustest. Võimalik, et ka pettumustest. Kõige kaduvusest.Kolm noort maaklerit näevad oma elu võimalust petta tööandjat ja linnavalitsust; panna käpp peale näiliselt tühisele objektile, ent strateegiliselt tähtsa taristu juures, et see kunagi rahaks teha, kui kinnisvara silla ümber hinda läheb. Sestap teevad nad omavahelise salapakti, et jagada üks päev tulu.Peab vaid ootama, mil omavalitsus linnaosa arendusega alustab. Ent elu on pidevas muutuses ja nimesed muutuvad koos oma ihadega, nooruse unistused tuhmuvad… Kui kunagi ühendas neid ahnus, siis nüüd viib see neid lahku. Lõpuks hääbub viimnegi säde lootusele, ent enam ei saa tagasi pöörata, sest tee nõnda kaugele on olnud selleks liiga pikk, et kõigest loobuda. Oma plaanid prügikasti visata.Sild Tulevikku võiks olla Eestis või kuskil mujal, sest inimesed on kõikjal sarnased. Vähemalt oma himude poolest." Arvi Tapver

Uppsalas külvab hirmu vägistaja, kes hiilib ohvritele ligi, uimastab nad süstiga, tõmbab koti pähe ja viib siis elajaliku teo lõpule. Toimunud on juba mitu kuritööd, aga keskkriminaalpolitsei mõrvajuurdluse osakond ei ole veel jalgu kõhu alt välja võtnud: Sebastian sõidab ringi mööda Rootsit ning räägib oma raamatutest. Teised uurijad, Torkel, Billy ja Ursula, on hõivatud oma muredega, ainult Vanja töötab ajutiselt Uppsalas ja uurib seda kohutavat juhtumit.Kui üks vägistamisohvritest surnuna leitakse, tuleb kogu meeskond jälle kokku. Jättes kõrvale omavahelised hõõrumised ja probleemid, asutakse juhtlõngade jälile: selgub, et ohvrid pole juhuslikult valitud. Mis neid ühendab ja miks tundub uurijatele üha enam, et väga paljud inimesed ei taha, et tõde ilmsiks tuleks?„Naine, kes ihkas õiglust” on kriminaalpsühholoog Sebastian Bergmani menuka sarja kuues raamat.

Kunstnik Hinno elu uues kodus Kurrul kulgeb nukralt.Tema suur armastus ja salapolitseinik Synne on läinud maffia eest peitu ega anna endast veel märku. Kuigi mehe kaaslaseks on nüüd tema endine abikaasa ja Laurise ema Kady, jääb mees siiski truuks Synnele, sest loodab, et kunagi tuleb naine ikkagi tema juurde tagasi.Igav aga mehel küll pole.Kady on raske iseloomuga, elus kõrvetada saanud naine ja neil tuleb pidevalt ette segaseid olukordi. Seda enam, et Kady otsustab ka hakata kriminalistiks ja välja uurida naabrinoormehe salapärase kadumise. Naine on aga liiga tormakas ja ajab asjad veelgi rohkem sassi. Hinno leiab aga alati neile omapärase ja humoorika lahenduse. Kurbus võib küll hinges olla, aga nalja ja pulli tegemine on mehel ikka veres. Ajuti löövad aga nii Hinnos kui Kadys välja vanad mälestused ja see lükkab neid tumedasse auku tagasi. Kady ei suuda kuidagi sellega leppida, et mees, kelle ta ise hülgas ja teda põhjas, enam ei taha oma endises naises potentsiaalset kallimat näha.Synne tulebki tagasi, aga selleks on enne vaja võidelda ja purustada ohtlik võrk.Ent ohtlikud olukorrad ei jäta neid maha. Viimaks õnnestub Synnel ja Hinnol lahendada Kauri kadumine. Ka Kady rahuneb maha. Kõik saaks nagu korda ja elu on jälle ilus, aga midagi kummalist jääb ikkagi õhku rippuma…

Kui Jolanda mees ööseks koju ei tule ja naine selle asemel hoopiski viite võimalikule truudusemurdmisele leiab, solvub ta väga ja otsustab mehele kätte maksta. Ja ka armukesele. Selgub aga, et Riiko armsamat pole sugugi lihtne leida. Naine siiski alla ei anna ja satub seetõttu nii mõnelgi korral piinlikku olukorda. Mis saab edasi…? Kas Jolanda leiab saladusliku armukese lõpuks üles? Miks tema parim sõbranna planeeritavast kättemaksust kõike teada tahab? Kuidas on Mikelina ja Jolanda omavahel seotud? Mis juhtub X-baaris? Loe ja sa saad teada! Teine raamat neljaosalisest sarjast. Järg raamatule „Kreeklase armuke“, järgnevad „Ahvatluse ingel“ ja „Taluvuse karikas“.

„Nüüd siis on kirjanikud absoluutselt vabad!” röökis Usmer pimedusse ja tühjusesse. „Kirjandus on nüüd lõpuks ometi vaba kohustusest olla moralist, dissident, rahvavalgustaja, koduõpetaja, ajalooline mälu, dissident, seksuaalinstruktor, pastor, rahvuslane, internatsionalist, antikommunist, konspiraator, lipukandja, tulehoidja, saladuste laegas… Aga kirjandus ei oska saabunud vabadusega midagi peale hakata, kirjandus tunneb ennast armetult ja lindpriilt. Kirjandus on nagu masendunud töötatööline, kes pargipingil istudes vaatab, kuidas oma „Mercedeses” kihutab mööda koolivend, kes nüüd on metalliärimees või pornokinotööstur! Kurat! Parim kirjanik on surnud kirjanik! Aga meie jätame järele alles pärast letaalset lõpplahendust!”