Книги, похожие на «Ann Granger, Sopp, saast ja surnud»

Käesoleva romaaniga lõpetab autor autobiograafilisel materjalil põhineva romaanide seeria, mis koosneb kokku seitsmest raamatust. Need on «Äravalitu» 1. ja 2. raamat, mis moodustavad telije, millega suuremal või vähemal määral põimuvad «Kaksikelu» ja «Lummetallatud rada». Romaanid «Majad jõe ääres» ja «Elutöö» jutustavad vagurast ja hellikust poisijõnglasest, tema kujunemisest ebakindlaks ja tuge otsivaks nooreks meheks ning lapslike illusioonide purunemisest. «Kaldaliiva» jätkab seda teemat juba kogenud mehe silmade läbi, kes lõpuks jõuab äratundmisele, et igal inimesel on õigus valida oma tee ja et saatus aitab ainult julgeid. Kokkuvõttes moodustab nendest raamatutest ülevaade ühe eestimaise suguvõsa käekäigust 20. sajandil. Aga kõigepealt räägib see tõepõhine raamat Saatusest, tema kummalistest keerdkäikudest. Uskugem Saatust, aga ärgem jätkem kõike tema hooleks!

Keegi ei pääse sellele saarele piisavalt lähedale, et näha nelja valvetorni ja elektriaiaga piiratud kuut hektarit eeskujulikku muru ning hoolikalt tasandatud nõlvasid, mille keskel asub ilmetu hoone – psühhiaatriahaigla patsientidele, kes valdavad äärmiselt salastatud teavet. Üksikpalatisse lukustatud erijärelevalve all läänetiiva 4. korrusel on hoolealune nr 5312, kes on hinnatud kõrge riskiga patsiendiks ja ravimeid täis pumbatud.Kuid patsienti nr 5312 eristab teistest üks oluline asjaolu – ta pole hull. Kui ta tahab ellu jääda, peab ta välja selgitama, missugused jõud ta haiglasse saatsid ja kes on valmis kõigeks, et ta elavate kirjast kustutada.

Lugejate ja kriitikute poolt kõrgelt hinnatud novellimeistri esimene romaan. Imearstina esinev miljonär meelitab lihtsameelseid osalema inimkatsetes, eksperimendi käigus hargnevad lahti eesti inimeste elulood. Erksa detailitunde, särtsaka lause ja terve maailmavaatega romaan elust ja inimestest meie ümber. Ilus, põnev ja mõtlemapanev raamat, üks parimaid eesti romaane, milles kunst ja meelelahutus on oivalises tasakaalus. Tekstinäide, kohviku teema: Mida kauem ma inimesi jälgisin, seda rohkem hakkas tekkima kahtlus, et kas ikka tuntaksegi siin, ometi nii õdusas ja soojas paigas, ennast hästi. Arvasin end märkavat mingit rahutut, otsekui mõttetut ühe koha peal tammumist, mida need oodatud ostjad, eeskujulikud tarbijad, lõppude lõpuks kõigest inimesed, endagi eest varjates salamahti etendasid. Üks blond piinlikult perfektse soenguga neiu riivas omaette ohates kogemata mu pilku ning ma tundsin millegipärast end väga imelikult. Need otsivad silmad tekitasid mus lausa mingi süütunde. Kulus mõni hetk, enne kui suutsin tema pilgu tähenduse enda jaoks alasti harutada. Ta ei vaadanud ju tegelikult mind. Ma olin tal lihtsalt ees. Olin nagu kirev ühekordne kampaaniaplakat, mis tema elu väljavaadet varjutas. Keerasin ringi. Mu selja taga kisendas saapapoe suur teadaanne veel suuremast allahindlusest: miinus 70%. Keerasin tagasi, neiu kissitas silmi. Kui tahad silma paista ja popp olla, siis hinda ennast alla, taipasin ja laskusin tagasi oma ajalehe juurde.

Budapest, 1936. Peaminister Gyula Gömbös on surnud. Kogu linn on leinas. Isegiajakirjandust ei huvita, et Erzsébetváros´is leitakse ühe värava alt tüdruku surnukeha.Ainukesena saabub sündmuskohale ja hakkab asja uurima krimiuudiste ajakirjanik ZsigmondGordon, kuid kõik teed viivad tupikusse. See meest ei morjenda. Järgnevad niidiotsadhakkavad juhatama ülemistesse ühiskonnakihtidesse, korrumpeerunud poliitikute ja rikasteärimeeste maailma. Ja ka allapoole, prostituutide ja illegaalsete poksimatšide pimedatesseurgastesse. Gordonit kannustavad edasi uurima nii vaist kui ka huvi asja vastu. Mida rohkemteda hirmutatakse, seda kindlamalt rühib ta edasi. Teadmata keda usaldada või kui alatukeegi on, huvi tundmata, kelle huvisid ta riivab, viib teda edasi üllam eesmärk. Gordonsoovib vaid üht: leida üles noore neiu tapja Budapestist – sellest ühtaegu hiilgavast jaräpasest, vastuoludest kihavast patusest linnast.„Budapest noir“ on pesuehtne, klassikalise ülesehitusega, suurepärases keeles kirjapandud ajalooline kriminaalromaan, mis viib lugejad 1930-ndate Ungari pealinna Budapesti.Võime raamatut nimetada ka sotsiokriminaalromaaniks, sest autor maalib lisaks põnevalemõrvaloole detailiderohke pildi sõjaeelse Kesk-Euroopa suurlinna elust-olust. Romaan näitablähivaates nii elu hiilgust kui ka varjukülgi, peatänavate kohvikuid ja kõrvaltänavateillegaalseid poksisaale, kõigeks valmis olevaid ärimehi flirtimas natsionaalsotsialismiga javaeseid maatüdrukuid astumas suurlinna seksiturule. Õpime lausa kartograafilise täpsusegaliikuma endisaegses Budapestis, kuuleme trammide tilinat, tunneme sigaretisuitsu- jakohvilõhna, ning meie suhu jääb peategelase vanaisa keedetud mooside hapukas maitse.Sarja „Patune Budapest“ esimese osana on see romaan viimaste aastakümnete kõigepopulaarsem Ungari kriminaalromaan ning sellest on vändatud ka film. Raamat on olnud2edukas mujalgi maailmas, see on tõlgitud poola, hollandi, itaalia, saksa, prantsuse, inglise jasoome keelde ning autor sai 2018. aastal Soome Kriminaalromaani Seltsi auhinna.Vilmos Kondor on pseudonüüm, autor ei soovi avalikkusele oma tegelikku identiteetipaljastada. Ta ei osale Ungari kirjanduselus, annab harva intervjuusid ja ka siis ainult meiliteel, ning suhtleb kirjandusmaailmaga oma kirjastaja kaudu. Kõik, mida temast teame, onpärit tema raamatute kaanetekstidest: ta on õppinud Szegedis ja Pariisis, sai keemiainseneridiplomi, õpetab praegu matemaatikat ja füüsikat ühes Lääne-Ungari linnas ning elabväikeses külas koos oma kaksikutest tütarde, koera ja jahipistrikuga.