Книги, похожие на «Sophie Hannah, Kingfisher Hilli mõrvad»

„Kolm sekundit või kolm minutit on igavik, kui sa seda ise planeerid, seda kontrollid. Samas kolm tundi, mida on nii palju rohkem, on liiga lühike, kui seda planeerib ja kontrollib keegi teine.“Ühel rahulikul hommikul Stockholmis kutsutakse Ewert Grens surnukuuri, kuhu on teiste surnukehade sekka kinnisesse ruumi jäetud üks surnud mees, kes on ülearu. Kuidas see võimalik on?Piet Hoffmann on jälle uuel mandril. Viimane ohtlik ülesanne, enne kui ta sellise elu igaveseks seljataha jätab. See tee viib ta läbi kuiva kõrbe mäslevale merele maailmas, kus inimelul pole väärtust.Kodus Rootsis ootab ja igatseb Zofia poistega oma abikaasat ja isa. Kui mees tagasi tuleb, peavad nad lõpuks ometi rahus elama hakkama. Ent selgub, et see on petlik turvalisus ning peagi tuleb kahel väikesel poisil ellujäämise eest võidelda.Elu ja surma vahele jääb KOLM TUNDI.Anders Roslundi ja Börge Hellströmi „Kolm sekundit“ oli menuraamatute edetabeli tipus üle kogu maailma. Teose põhjal tehtud film linastub 2019. aastal.Nende järgmine bestseller oli „Kolm minutit“, milles kirjeldatakse kuritegevuse lätteid ehk Kolumbia narkokaubandust kogu selle jõhkruses ja valus. Jaan Martinsoni hinnagul oli see parim 2017. aastal eesti keeles ilmunud kriminaalromaan.„Kolm tundi“ on suurejooneline ja närvekõditav järg, milles Andres Roslund laseb taas kohtuda infiltreeruja Piet Hoffmannil ja kriminaalkomissar Ewert Grensil, kes meid veelgi sügavamale kurjategijate maailma viivad.

Käesolev romaan on seni luuletajana tuntud Kaur Riismaa (1986) esimene proosateos. See on impressionistlik vaade eludele ja hingedesse läbi klaaskuuli, mis kapriisselt värvib, suurendab, mahendab vaatenurka.Kaur Riismaa debüteeris 2011. aastal luulekoguga „Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd“, (kirjastus Jumalikud Ilmutused). 2014. aastal ilmunud luulekogude „Teekond päeva lõppu“ ja „Merimetsa“ eest sai ta Eesti Kultuurkapitali aastapreemia.Romaan „Pimeda mehe aiad“ pälvis kirjastuse Tänapäev 2015. aasta romaanivõistlusel esikoha.

August Gailiti (1891–1960) pikk kogu jäi omal ajal kergesti silma nii teatris, kontserdil, kohvikus kui ka tänaval. Samuti on ta andnud ohtralt võimalusi oma loomingu kohta midagi öelda ja kirjutada – kas riivamisi või hammustades, puudutades või analüüsides. Ja kaasaegsed pole neid võimalusi käest lasknud. Käesolev kogumik koondab üle viiekümne kirjutise Gailiti kaasaegsete ja ka hilisemate kirjutajate sulest. Tiitellehel on nad üles loetud kõik oma õigete nimede all, raamatu sisus poevad paljud pseudonüümide või nimetähtede taha peitu, et ilmumisandmetes toimetaja tahtel jälle lagedale ilmuda. Igaühel on oma arvamus, oma vaatenurk ja vaade ning jääb lugeja otsustada, kas kirjutajate ees seisis ikka see üks, mitmepalgeline Gailit või on nad iga kord enda jaoks välja mõelnud uue – tolle imelise asemele, mida nad tabada pole suutnud.