Книги, похожие на «Merle Sild, Soovituskirjad. Kõigile, kes jäävad ükskord vanaks»

Mirjam pidi terve oma lapsepõlve hoolt kandma nooremate õdede-vendade eest, sest alkoholilembesel emal polnud lastest sooja ega külma. Nüüd, lõpuks ometi iseseisev, naudib ta täiel rinnal vabadust ega taha kodus elatud aja peale mõeldagi. Kui aga ema ootamatult sureb ja ilmneb, et tema neljal alaealisel lapsel pole kellegi juurde minna, tuleb neiul seista silmitsi väga raskete valikutega. Kas saata õed-vennad lastekodusse või püüda kogu koormaga jälle ise hakkama saada – taas kord omaenda elu ohvriks tuues? Ma pole kunagi tahtnud emaks saada. Mitte ealeski. Lapsepõlves kogetud pidevast emamängimisest oli enam kui küll ning üksnes mõtegi samasugustest kohustustest ja vastutusest tekitas minus tülgastust ja õudusvärinaid. Kodust lahkumine oli tähendanud mu jaoks imelist vabanemist, võimalust lõpuks ometi elada üksnes iseendale. Seda võimalust ei kavatsenud ma enam kunagi käest lasta. Minust pidi saama üksik, ainuüksi endast sõltuv ja ainuüksi oma isiklike vajadustega arvestav naisterahvas, kelle ellu kuulub töö, mõned toredad hobid, head sõbrad ja ehk ka mingi vahva lemmikloom, kes ei nõua palju tegelemist.

Selle raamatu lugeja saab aimu autorit ümbritsenud inimestest ja ajastutest tema enda südame ja silmade läbi. Värvikad eluhetked, muutused ja areng peegelduvad autobiograafilises reaalsuses, ilustamata sündmustes osalejaid.

Minavormis kirjutatud noorsoojutustus algab ootamatu õnnetusega – peategelane Maria kaotab oma ema. Milline näeb tema elu välja pärast seda? Kuidas ta tuleb toime leina, segaduse ja uute inimestega oma elus? Kristiine Kurema “Jäätunud võõras” saavutas Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2008. aasta noorsooromaanivõistlusel I–II koha.

„Elukargus” kujutab romaanidest „Elujanu” ja „Elamisjulgus” tuttavaks saanud Voldemari elukäiku enne Teist maailmasõda. Ta on sündinud popsipere kolmanda lapsena, kuid jääb juba varakult isata. Raske majandusliku olukorra tõttu peab ta kooli pooleli jätma ning kõigest 14-aastasena minema tallu pooleajasulaseks. Voldemarist saab läbi ja lõhki maamees, kes oskab teha kõiki talutöid, kaasa lüüa ehitustandril ja metsavarumisel. Kuigi töö ja kohustused olid maarahval alati esikohal, korraldati sageli ka ühisüritusi – peoõhtuid, kiigelkäimisi, mitmesuguseid kursusi, kust Voldemargi leiab oma noorpõlvearmastuse. Voldemarist kasvab sitke, kohusetundlik ja suure tahtejõuga noormees, kelle edasine elu on täis väljakutseid ja õnnestumisi. 1941. aastal ta mobiliseeritakse ning ees seisab pikk sõjamehetee Punaarmees. Eestlastele omane huumorimeel ja raugematu optimism on olulisel kohal ka selles värvika sündmustikuga teoses, mis annab läbilõike Eesti külaelust tollastel murrangulistel aastatel.