Книги, похожие на «Merle Sild, Soovituskirjad. Kõigile, kes jäävad ükskord vanaks»

Mihhail Bulgakovi 1925. aastal ilmunud satiiriline jutustus Maiga Variku tõlkes kujutab endast teravat ja vaimukat kriitikat pseudoteaduse ning utoopilise maailmakorra pihta.

Edasi on innustav ja hariv ajakiri. Kvaliteetne ajaviide. Ajakiri pakub alternatiivi neile lugejatele, kes on tähelepanu¬majandusest väsinud ning hindavad läbimõeldud ja kallutamata tekste.Seekordses numbris on taaskord palju põnevaid kirjutisi, suuremal või vähemal määral käib neist kõikidest läbi uuega kohanemine, loodame, et need annavad mõtteainet ja inspiratsiooni. Näiteks sommeljee Igor Sööt tutvustab kolme tänast veinikaupmeest, kes kasutasid osavalt ära 10 aasta taguse majanduskriisi poolt tekitatud olukorra, mis viis nad kõik kannapöördeni oma elus, äris ja tegemistes. Uue ja vana majanduse teemal (aatomid ja bitid) pidasid haarava vestluse ettevõtjad Viljar Arakas ja Sten Tamkivi; Eesti suursaadik Soomes Sven Sakkov kirjutab muutustest maailmapoliitikas ja Eesti kohast selles supis; ajakirjanik Marian Võsumets liitus populaarse kohtinguäpiga Tinder ja uuendas oma teadmisi deitimiskultuurist; tenniseedendaja Toomas Kuum vestles aga tippspordiga lõpparve teinud Eesti läbi aegade edukama meestennisti Jürgen Zopiga.Sotsiaalmeedia ja sõnavabaduse teemal kirjutavad Ilmar Raag ning Soraineni advokaadid Maria Pihlak ja Carri Ginter, nende artikkel paneb Twitteri hiljutise Donald Trumpi “tühistamise” järel mõtlema, kas sotsiaalmeedia on parem Trumpiga või Trumpita? Lisaks on juttu muutustest kultuuritarbimises, kodanikupalgast, uue rubriigina alustab “Kunst kodudes”, kus esimesena räägib oma suhetest kunstiga kirjanik Jan Kaus. Ajakirja keskel on ka tavapärane originaalnovell ja luulerubriigis võtavad kohad sisse Keiti Vilms ja Anna Haava. Numbri suur intervjuu on aga meie kaasautori ja kirjaniku Tõnu Õnnepaluga, mille kohta teda usutlenud Valner Valme ütleb, et “siin väärib iga lause eraldi väljatõstmist.”

Ühel õhtul põleb väikese Tiiu kodutalu maani maha ning ta ema ja väikevend hukkuvad. Orvuks jäänud tüdruk kasvab üles võimuka tädi peres koos täditütre ja kaksikutest tädipoegadega. Tal pole justkui millestki puudu, pigem vastupidi, sest saatuse poolt on talle antud erilised võimed. Samas on ta ilma jäänud ema õpetussõnadest, mida Tiiu talu naised põlvest põlve oma tütardele edasi andsid. Lõpetanud talutöö kõrvalt Maaülikooli, jääb neiu endiselt seotuks kasuvanemate taluga, kuid iidse suguvõsa otsese järeltulijana otsustab ta kunagise kodutalu taastada. Romaan toob haaravalt lugejani väikese tüdruku naiseks kujunemise loo ning kirjeldab tänapäeva maaelu rõõmusid ja muresid ning keerulisi inimsuhteid.

«Pärsia kirjad» on satiirižanri põhjapanevamaid teoseid maailmakirjanduses. Et aga «Pärsia kirjade» huumor ja satiir meile mõistetavad oleksid, oleks ehk kohane meenutada ajastut. Louis XIV, valitsenud suurriiki 74 aastat (kauem pole vist üleüldse keegi maailma ajaloos riiki valitsenud), suri kogu Euroopale kergenduseks 1715.a. Troonipärija Louis XV-nda alaealisuse tõttu hakkas riiki juhtima Orléans'i hertsog Philippe, kes armastas luksust, pidusid ja tralli. Ka paberraha sissetooja John Law' afäär langeb just sellesse ajajärku. Valitseva ringkonna argielu oli üks lõpmata pillerkaar, õukondlaste vaimsel piiratusel polnud aga põhja ega lage… Nojah, tuleb tuttav ette. Tõepoolest, «Pärsia kirju» lugedes jääb mulje, et maailm pole mitme sajandi vältel suurt muutunudki. Aga kas siis šedöövritega pole ikka nii? Eks nad seetõttu šedöövrid olegi, et aeg pole suutnud nende sõnumit kahandada ega ähmastada. … Kaks noort pärslast saabuvad Euroopasse ja mida nad siin kõik näevad ja kuulevad?!?… Lauri Leesi

«Minu Mustamäe„ on Armin Kõomäe uus novellikogu, mis on jagatud kaheks – „Mustamäe lood“ ja «Muud lood“ – ja kus keskse teemana tõuseb esile Mustamäe. Armin Kõomäe lugudes on nostalgia ühendatud groteskiga, sügavalt isiklikud meeleolud on põimunud tänapäeva elu iroonilise kujutamisega. Armin Kõomägi on tänapäeva eesti kirjanduse tugevamaid novelliste, tema tekste iseloomustab täpne sõnakasutus, põnevad tegelased ja novellilik puänt. «Minu Mustamäe» on hea lisandus eesti kirjanduse varasematele Mustamäe-teemalistele tekstidele, nagu Mati Undi «Sügisball» ja Arvo Valtoni «Mustamäe armastus». Huvipakkuv ja nauditav raamat nii neile lugejatele, kel on olnud kokkupuudet Mustamäega, kui ka kõigile teistele.