Книги, похожие на «Edu Kuill, Soomaa loomajutud»

Politseinik Harry Hole saadetakse Sydneyssse, et ta aitaks Austraalia politseid noore Norra naise mõrva uurimise juures. Oma teekonnal Sydney valgustkartvates piirkondades kohtub ta prostituutide ja kupeldajate, transvestiitide, klounide ja diileritega. Ja mõne Austraalia põliselanikuga. Harry Hole on sõitnud Norrast nii kaugele, kui üldse sõita saab, juhtum on keeruline ning ööpimeduses mõrvarit jahtides tuleb tal navigeerida üksnes nõrga kaja abil.Politseiuurija Harry Hole lugude ja ka filmilinale jõudnud menuromaaniga „Pearahakütid” on Jo Nesbøst (snd 1960) saanud kirjandusmaailmas tõeliselt arvestatav nimi. Kriitikud on tunnustanud teda kriminaalromaani piiride avardamise ning kõrge kirjandusliku kvaliteedi eest. Lisaks on ta pälvinud rohkelt tunnustust Doktor Proktorist jutustavate lasteraamatute eest. Tema teoseid on välja antud rohkem kui 40 riigis.336 lk

Kogumikku on koondatud 21 Eduard Vilde jutustust, novelli ja naljajuttu peamiselt kirjaniku hilisemast loomeperioodist.

Prantsuse kirjaniku Alfred de Musset (1810-1857) looming esindab parimaid romantismi traditsioone. Küll ennekõike luuletaja, kirjutas Musset ka proosat. Klassikaliste lugude sarjas ilmub esimest korda eesti keeles kaks Musset novelli. Tiziani poja tegevus toimub 16. sajandi Veneetsias, kus kulutab oma kuulsa kunstnikust isa pärandit Tizianello; Iludusmärgi sündmused leiavad aset 18. sajandi Prantsuse kuningakojas, kus mängib saatusi kujundavat rolli markiis de Pompadour.

Selle romaani minategelane avastab ühel ilusal suvepäeval keset Tallinna linna äkki, et ta on muutunud nähtamatuks. Tolle ebahariliku olukorraga kaasneb palju ebamugavusi, sest tavapärasel moel „nähtavate inimeste maailmaga” tal enam kontakteeruda võimalik ei ole. Samas avaneb seni igas mõttes küllaltki keskmist elu elanud, neljakümnele lähenevale mehele, kes oma olukorra tõttu on nüüd sunnitud elu kõrvaltvaatajaks, ja kellel äkki on aega vaadelda, mõtiskleda ja varemolnut meenutada, ümbritsevast maailmast hoopis teistsugune pilt. Ta näeb elu seda poolt, millest ta on varem küll teadlik olnud, aga millele tal pole oma senises igapäevarutiinis olnud tarvidust ega tahtmist tähelepanu pöörata. Oma seisundit ära kasutades püüab peategelane mõne väärnähtuse vastu isegi välja astuda, aga peab varsti tunnistama, et see on tulutu. Kokkuvõttes tõuseb tegelase ette (igavene?) küsimus, kuivõrd oluline on tegelikkuse pahupoole nägemine ja sellest teadmine, kui seda mõjutada ei suudeta, ja kas sellisel juhul pole lihtsam ebamugavad asjad unustada ja elada edasi sellist elu, kus kõigest taolisest kergelt üle libisetakse.