Книги, похожие на «Оскар Лутс, Soo»

Nagu ikka esmaspäeva hommikuti, sõidab 47-aastane Cécile Duffaut Troyes’st kell 6.41 väljuva rongiga koju Pariisi. Ta on nädalavahetusel külastanud oma vanemaid ja kiirustab nüüd tagasi abikaasa ja tütre juurde, samuti oma töö juurde eduka ettevõtte juhina. Täiskiilutud rongis jääb istekoht tema kõrval esialgu tühjaks, kuni peale väikest kõhklushetke istub sinna Philippe Leduc.Kakskümmend seitse aastat tagasi, õige lühikest aega, vaid mõne kuu, olid nad armastajad. Kuigi kumbki pole seda endale teadvustanud, on see nurjunud ja ebameeldivalt lõppenud lugu sügavalt mõjutanud nende edasist elukäiku. Sellal kui rong veereb Pariisi poole ja vaikus nende vahel hakkab rõhuma, muutuvad mälestused elavaks. Nüüd on neil aega poolteist tundi, et otsustada oma tuleviku üle.

“Teos, mida te käes hoiate, on kirjutatud ühele kindlale inimesele – noorele naisele, kes saab sajandi keskel kolmekümne kolme aastaseks.Ma olen elus tähele pannud korduvat tragöödiat – kui me teatud hetkel jõuame sinnamaale, et tahaks hakata oma vanavanematele küsimusi esitama, on juba liiga hilja. Nad on läinud.„Kirjad Maarale“ on sündinud katsest aimata ära need küsimused, mida mu lapselaps võiks mulle sajandi keskel esitada. Mitte ainult tema, vaid kõik need noored täiskasvanud, kes selles uues mitteilusas maailmas tahaks meil, vanavanematel, rinnust kinni haarata ja karjuda – mida te tegite?!”Andrei HvostovNäkku vaadatakse näiteks sellistele küsimustele: kuidas olla õnnelik; kas vene nimi on Eestis koormaks; kuidas tajub maailma autist; millest sai alguse ajakirjanduse allakäik; kas kodusõda Eestis on reaalne oht või ullikeste foobia; kas „Tõde ja õigus“ võiks saada järje; kuidas töötab matriarhaat; kas Tartus sõitis tõesti tramm?

Keerulise saatusega ulmeromaan, esmakordselt tervikuna eesti keeles! AmetnikCandide satub pärast helikopteriõnnetust Metsa. Ta jääb elama metsakülla,unistades tagasi Linna minekust. Metsas aga valitsevad «sõbratarid», keskoolnute abil külaelanikke hävitavad. Ametnik Perets elab Linnas, olles jubakaua unistanud Metsa minekust. Lõpuks lõpeb tal luba kohale jääda, kuidtalle ei anta luba lahkuda…

Reedetud armastus lennutab Luule, tagasihoidliku väikelinna õpetajanna, tööle Brüsselisse Euroopa Komisjoni võimukoridoridesse. Seal tuleb elukogenematul, pigem kunstiliste kui praktiliste kalduvustega naisel saada hakkama paljude keerukate olukordade ja eri rahvustest inimestega. Muu hulgas vaatab ta kogemata liiga sügavalt silma pikaripsmelisele prantsuse poisile, kes osutub õige kõrgeks ametnikuks. “Luule, ametnik” on jutustus maailma avastamisest ja taltsutamisest ning eneses selgusele jõudmisest. Aile Alavee armastab eri maailmu, proovib järele eri elusid, kombib nende habrast luulelisust ja sügavat naljakust, püüab painutada keelt kõike seda kajastama ning jagab oma kirjutatud lugusid hea meelega teistegagi. “Luule, ametnik” saavutas kirjastuse Tänapäev 2011. aasta romaanivõistlusel III koha.

Polnud kahtlustki, et Aldridge’i markii oli ta elu päästnud. Külarahvas oli veendunud, et ta on nõid. Nad vedasid ta jõe äärde, et teha viimane katse. Kui ta upub, on ta süütu. Kui jääb veepinnale, on ta süüdi. Õnneks suutis markii veenda märatsevat rahvahulka teda vabastama. Markii pilgu läbi oli naine liiga ilus ja süütu, et olla nõid. Ja ometi nõidus see ronkmustade juuste ja siniste silmadega kaunitar ta ära, mida polnud seni suutnud ükski teine naine.