Книги, похожие на «Richard Roht, Sõjasõit : Mälestusi ilmasõjast»

Napoleoni sõjad 19. sajandi alguses tähendasid Euroopa ajaloo ja sõjanduse jaoks suuri muudatusi. Suuri muudatusi tähendasid nad ka inimeste jaoks, kes nende keerisesse jäid. Ühe sellise mehe mälestused on koondatud siinsesse raamatusse.Nagu paljud baltisaksa aadlikud, pidas ka Raasiku mõisas sündinud Woldemar von Löwenstern (1776–1858) tsaari teenimist loomulikuks. 17-aastasena astus ta Vene sõjaväeteenistusse, liitus peatselt ratsakaardiväega ja tegi tsaariarmees pika, mitmekülgse ning eduka karjääri.1858. aastal ilmunud Löwensterni mälestused sõjateenistusest on üllatavalt mitmekihilised, siin leiavad kajastamist tema sõjameheelu ilusam pool, teenistus kindral Kutuzovi ja Barclay de Tolly lähikonnas, huvitavad ülesanded ja lõbus elu vallutatud Pariisis, ent samuti tagasilöögid ja tagakiusamine, usaldamatus tema kui mittevenelasest ohvitseri vastu, sõjaretkede raskused ja koledused, õnnetu isiklik elu – naise ja laste varajane surm.Tänapäeva lugejale pakub raamat unikaalse võimaluse jälgida lähedalt Napoleoni sõdu, pääseda ligi keisritele ja väejuhtidele ja olla tunnistajaks Eestist võrsunud kõrge sõjaväelase seiklustele mitmel pool Euroopas ja Venemaal.E-raamat ei sisalda pilte.

Kui 20-aastane Bobby Fischer tuli 1964. aastal USA malemeistriks, polnud see asjatundjatele mingi üllatus. Saavutuse tegi enneolematuks asjaolu, et ta võitis kõik üksteist mängitud partiid, alistatute hulgas oli ka suurmeister Samuel Reshevsky. Niisugust tulemust pole kellelgi tänapäevani õnnestunud korrata. Kaheksa aastat hiljem võitis Bobby Fischer Reykjavíkis selge ülekaaluga Nõukogude Liidu esindaja Boriss Spasski ja tuli maailmameistriks. Ameerikas ootas Fischerit vaimustatud vastuvõtt, aga üleüldiseks hämmelduseks ei osalenud maailmameister enam ühelgi võistlusel ja isegi ei kaitsnud oma tiitlit Anatoli Karpovi vastu. Mis siis juhtus?Frank Bradyl oli Fischeri sõbrana võimalus elada kaasa väga paljudele Bobby elu tähtsündmustele. Tema hinnangul kubises Fischeri elu paradoksidest, Brady rõhutab, et käesoleva raamatuga püüab ta varem kasutamata dokumentide ja sadade intervjuude abiga lahti mõtestada seda salapärast alkeemiat, millega Bobby mõjutas arusaama malest kümnete miljonite inimeste mõtetes. Muuhulgas on kasutatud ka KGB ja FBI arhiivides leiduvaid materjale nii Bobby kui ka tema ema Regina kohta. Peamiselt tänu Bobby karismale ja tema laialt kajastust leidnud tülidele tekitas tema võit maailmameistrivõistlustel rohkem furoori ja pälvis rohkem tähelepanu – ning viis malemängu laia avalikkuse teadvusse – kui ükski teine malesündmus ajaloos. Just avalikkuse pealetükkivad pilgud sundisid teda hilisematel eluaastatel elama täiesti tagasitõmbunud, peaaegu eraklikku elu.

1929. aastal pani Stalin aluse sovetiriigi põllumajanduse kollektiviseerimisele − seda võib nimetada teiseks punarevolutsiooniks oktoobripöörde järel −, millega kihutati miljonid talupojad oma kodunt ja maalt minema. Kolhooside rajamine tõi kaasa katastroofilise, Euroopa ajaloo rängima näljahäda. Aastail 1931−1933 suri NSVL-is nälga vähemalt viis miljonit inimest. Kuid hädaliste abistamise asemel kasutas totalitaarriik tragöödiat ära selleks, et vabaneda endale tüütust poliitilisest probleemist. Anne Applebaum selgitab, et need üle kolme miljoni ukrainlase, kes nälja tõttu hukkusid, ei olnud juhuslikud äpardunud poliitika ohvrid, vaid Stalin jättis nad kavakindlalt surema.Applebaum tõestab arhiividokumentide ja mälestuste abil seda, mida on ammu kahtlustatud: vastuseks Ukrainas hulgaliselt toimunud rahutustele pani Stalin paika plaani Ukraina talupoegkond hävitada. Moskva sulges Ukraina piirid ja võttis selt provintsi staatusse alandatud liiduvabariigilt kogu toidu. Nälg levis kiiresti ja inimesed olid valmis sööma kõike: puukoort, koeri, laipu.„Punane näljahäda” kirjeldab haaravalt lihtsate inimeste võitlust seletamatu kurjusega ühes 20. sajandi kõige võikamas massimõrvas.E-raamat ei sisalda fotosid.

Fanatismist, rahast ja ambitsioonidest rikutud maailmas liiguvad ringi endised natsid, Mossadi agendid, rahaahned naised ja operetidiktaatorid.Josef Mengele – endine Auschwitzi koonduslaagri arst, keda hüüti Surmaingliks – saabub Argentinasse 1949. aastal. Varjates end erinevate pseudonüümide taha, mõtleb endine arst-piinaja alustada Buenos Aireses uut elu. Peróni Argentina võtab nii tema kui ka mitu teist endist natsi-Saksamaa kõrget poliitikut ja sõjaväelast lahkelt vastu. Ent jälitamine algab taas ja SS-i arst peab põgenema Paraguaysse, sealt Brasiiliasse. Ta eksleb ühest peidukohast teise, maskeeritult ja kabuhirmus, ta ei leia enam iial rahu … kuni oma salapärase surmani ookeanikaldal 1979. aastal.Kuidas pääses üks enim jahitud natsikurjategijaid kolmekümne aasta jooksul tihedast võrgust läbi? Teie ees on Josef Mengele dantelik Lõuna-Ameerika odüsseia, tõsieluline romaan tema sõjajärgsest põgenemisest.Josef Mengele (16. märts 1911 Günzburg – 7. veebruar 1979 Bertioga, Brasiilia) oli saksa arst. Teise maailmasõja ajal juhtis Auschwitzi surmalaagris laborit, kus korraldas võikaid rassistlikke ja pseudoteaduslikke katseid.1935 kaitses filosoofiadoktori kraadi Münchenis (diplomitöö „Nelja rassigrupi alaluuosade rassimorfoloogiline uurimus“). 1936 sooritas arstiteaduskonna riigieksamid.1937. aastast töötas Frankfurdis pärilikkuse, bioloogia ja rassipuhtuse instituudis professor Otmar vabahärra von Verschueri (1896–1969) juures. 1938 kaitses teistkordselt doktorikraadi. Seoses Mengeli kuritegudega Auschwitzi koonduslaagris tunnistati tema mõlemad doktorikraadid 1960. aastatel kehtetuks.1938 sai temast Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei ja SS-i liige.1940–42 teenis sõjaväemeedikuna Relva-SS-is, alguses Prantsusmaal ning seejärel Nõukogude Liidu okupeeritud territooriumil.1942 autasustati teda esimese klassi raudristiga, kui oli vaenlase tule all olevast tankist kaht haavatud sõdurit välja tirides ise haavata saanud.1943. aasta mais määrati ta meditsiiniohvitseriks Birkenausse, Auschwitzi surmalaagrisse.1945. aasta jaanuaris põgenes Mengele Auschwitzist ja vahistati liitlasvägede poolt USA tsoonis, kuid vabastati juuli lõpus.1945–49 töötas Baieris tallimehena, kasutas valenime Fritz Ullman, hiljem Fritz Hollmann. Nürnbergi protsessil tema üle kohut ei mõistetud. Teda peeti surnuks, tema perekond väitis, et Mengele on idarindel kadunuks jäänud.1949 lahkus Itaaliasse, kus sai valepassi Helmut Gregori nimele ja seejärel Punase Risti põgenikupassi, mis andis talle õiguse sõita mistahes riiki.20. juunil 1949 saabub Mengele Buenos Airesesse.1958 alustati anonüümkirja alusel perekond Mengele vastu suunatud uurimist.1959 andis Freiburgi prokuratuur välja Josef Mengele vahistamismääruse. Samal aastal põgenes Mengele Paraguaysse, kus sai kodakondsuse Jose Mengele nimele.1960. aasta oktoobris põgenes Mengele Brasiiliasse, kasutades Peter Hochbichleri nimele välja antud dokumente.1979 tabas teda Brasiilias Bertiogas meres ujudes rabandus ja ta uppus. Mengele maeti 8. veebruaril 1979 Wolfgang Gerhardi nime all.Mengele üle mõisteti 1985. aastal Jerusalemmas postuumselt kohut.Prantsuse ajaloolase ja kirjaniku Olivier Guezi tõsieluline romaan Josef Mengele sõjajärgsest põgenemisest põhineb arvukatel uurimustel ja viimastel aastatel avalikkuse ette jõudnud arhiivimaterjalidel. Romaan pälvis 2017. aastal Renaudot’ auhinna. Olivier Guez on kirjutanud muu hulgas romaanid „Uskumatu tagasipöördumine, juutide lugu Saksamaal alates 1945. aastast“, „Ülistus kadumisele“ ja „Jacques Koskase revolutsioonid“. 2016. aastal pälvis ta Saksamaal auhinna parima stsenaariumi eest filmile „Fritz Bauer, saksa kangelane“.

1925. aastal esmailmunud raamatu 5.keeleliselt kaasaajastatud, Wikipediasse lingitud isikuregistriga väljaanne.