Книги, похожие на «Лев Толстой, Sõda ja rahu. III ja IV»

Raamat räägib autori perekonna saatusest.„Sinised õunad“, nagu ka triloogia eelmised osad „Tuulekülv“ (2011) ja „Umbtaevas“ (2015, mõlemad kirjastuselt Varrak) kirjeldab Tapperite suguvõsa läbielamisi. 1944. aasta metsik septembritorm jättis Endriku ja Maarja koos lastega Läänemaa väiksesse rannakülla. Siitsamast algabki perekonna Kolgata tee läbi sõjast muserdatud maa. See on lugu meeleheitlikust põgenemisest, võitlusest ellujäämise eest, suurtest hirmudest; lapsepõlvest, kuhu alati mahub seiklusi ja väikesi rõõme, olgu aeg milline tahes. Kartus, et tema poliitiline tegevus Eesti Vabariigi riigivolikogu liikmena ja saksaaegne ametikoht majandusdirektooriumis võivad lähedastele ohtlikuks osutuda, sunnib Endrikut pere juurest lahkuma ja põranda alla minema. Tal tuleb perekonnast eemal viibida kaksteist pikka aastat, samal ajal kui NKVD ikka veel tema jälgi ajab. Kõik need aastad rändavad Maarja, pere neli last ning Endriku ema ja õed ühest Eestimaa paigast teise, püüdes võimalikult vähe tähelepanu äratada. Kust võtab väike habras Maarja hingejõu, et toime tulla üle jõu käiva töö, nälja, väsimuse ja pideva hirmuga? Võib-olla ammutab ta jõudu headelt inimestelt, keda oma rännakul kohtab; võib-olla aitab teda unistus leida jälle oma tilluke kodu, kus saaks koos perega vabalt ja hirmuta elada. Sest unistamist ei saa keegi keelata, unistada võib kas või sinistest õuntest.

Mehis Heinsaar on avaldanud seni viis raamatut: kaks jutukogu, kaks romaani ja ühe luuleraamatu. Oma elamise aega jaotab ta võrdsetes kogustes Tartu ja Mulgimaa vahel. Olles pälvinud küll mitmeid kirjandusauhindu ja saavutanud tunnustatud kirjaniku staatuse, tunneb autor siiski üha tugevamat tõmmet tihnikute poole. Raamat “Ebatavaline ja ähvardav loodus” sisaldab 28 juttu, mis viivad lugeja kummalisse maailma, kus juhtub kummalisi asju. Kõik on nagu päris, aga pole ka. Tuntud ja tundmatud tegelased käituvad ootamatult. Või siiski mitte? Illustreerinud Priit Pärn.

“Dogger,” sosistasin, “kas sa nägid seda, mida minagi?” “Jah, preili Flavia. Mõrv – ma kardan, et me olime mõrva tunnistajateks.”Flavia de Luce, ohtlikult nutikas 11-aastane keemialemb ja osav mõrvade lahendaja kardab, et tema detektiivikarjäär pastoraalses Bishop’s Laceys on oma otsa leidnud – kuni armastatud nukunäitleja Rupert Porsoni enda elulõng õnnetus kohtumises elektriga läbi kärsatatakse. Aga kes peaks midagi sellist tegema ja miks? Kas Gibbeti metsas elav hull naine teab rohkem kui pealtnäha tundub? Ja mis roll on mängida Porsoni võluval, ehkki tujukal abilisel? Kõik viitab aastaid varem aset leidnud kahtlasele surmale ning keerulisele juhtumile, mida kohalikud konstaablid lahendada ei suuda – vähemalt mitte ilma Flavia abita. Kuid kas meie tormakas kangelanna on läinud liiga kaugele, jõudnud liiga lähedale sellele, kes selles surmatantsus tegelikult salamisi lava taga nööre tõmbab?Alan Bradley krimisarja teises osas jätkab Flavia de Luce võitlust kuritegevuse, oma vanemate õdede ja igavuse vastu.