Книги, похожие на «Лев Толстой, Sõda ja rahu. I ja II osa»

Ning juba esimesel neljapäeval tulnud kratile hing sisse, muidu kuluvat ikkagi kolm neljapäevaööd ära. Ja verd polnud loomulikult vajagi. Aap pomisenud rehe all tasa-tasa: „Upelsteni nimel, olgu sul hing sees!” Nii et, hea õpetaja, sellele kratile, kes ausa Madli sukapaela peab ära tooma, saame elu sisse küll. Ja veel oma hingeõnnistust ohtu seadmata!”

Inimlik komöödia. Stseenid provintsielust.

Eesti krimikuningannaks tituleeritud Katrin Pautsi saarte-põnevike sarja kolmas raamat „Hull hobune” viib lugeja Hiiumaale. Nimelt on sarja peategelase Eva vend Tom ostnud Hiiumaale turismitalu, kuhu Eva suveks puhkama tuleb. Paraku juhtub Evaga üsna pea veider õnnetus, mis ta teovõimetuks muudab. Ent õe haigus pole ainus, mis Tomile muret valmistab: üpriski kummalisel viisil surevad paar tema turismitalu külalist. Näib, nagu oleks valla pääsenud mingi iidne needus. Et kohaliku rahva seas on põlvest põlve edasi räägitud lugu, kuidas siinsamas lähedal põletati sajandeid tagasi üks nõid, kes veel tuleriidalt sajatusi pildus, siis pole see ebausk võrsunud päris tühjalt kohalt. Kuid „needuse” põhjused võivad peituda ka lähiminevikus, pealegi ei pelga mõni külaelanik ka ise üleloomulikke jõude enda teenistusse rakendada… Kui viimaks raputab külakest eriti võigas ja verine mõrv, ei jää Tomil muud üle, kui neid iseäralikke sündmusi uurima hakata. Ja Tom ei osutu Evast sugugi kehvemaks detektiiviks. Varsti õnnestub tal erinevad niidiotsad kokku viia ja mõrvar tabada. Nagu Katrin Pautsi varasemaid teoseid, iseloomustavad sedagi raamatut mõneti müstiline õhustik ja põnev ning kaasahaarav sündmustik. Saarte-põnevike sarjas on Katrin Pautsilt varem ilmunud romaanid „Politseiniku tütar. Saaremaa põnevik” ja „Tulekandja. Muhumaa põnevik” (mõlemad kirjastuselt Varrak, 2016). Sarjale on oodata järge.

Romaani insenerist peategelast tabab ootamatult täielik mälukaotus. Pärast mõningaid eksirännakuid on ta sunnitud pöörduma abi saamiseks ainuvõimalikku paika – psühhoneuroloogiahaiglasse. See küllaltki ebaharilik tegevuskoht ei too aga romaani minoorsust, pigem annab autorile võimaluse mõtiskleda – kohati isegi lõbusas toonis – inimloomuse kummaliste tahkude üle. […] “Kuidas käib teie abikaasa käsi? Kas on proua ka täna puu otsas?”Põõsast kostis vale-Botvinniku tasast itsitamist, kuid Pent oli kindel, et Karl Moorits seda siiski ei kuulnud, õnneks. Kuidas doktor nüüd reageerib?Ta vaatas Jakobit pika pilguga ja veendus siis, et teda ei pilgata. Jakobi silmis helkis ausus ja mure.“Loomulikult mitte. Seda juhtub harva.”“Kas te ei arva, et ehk tasuks minul temaga rääkida?”“Teil?” Uuesti pidi doktor kontrollima, kas teda siiski ei tögata.“Just nimelt minul…” Jakob uuristas väikese sõrmega kõrvaauku. Väga püüdlikult. Pent oli ennegi märganud, et ta kimbatust tundes tihtipeale kõrvaaugust abi otsib”“Asi on selles, et mina olen täiesti väljakujunenud paranoik, ja mul on tunne, et vaimu­haigetega saavad kontakti kõige paremini need, kes ka ise… noh, päris terved ei ole. Ma julgen koguni arvata, et kuulsate hullutohtrite hulgas on palju selliseid inimesi…” […]