Книги, похожие на «Svetlana Aleksijevitš, Sõda ei ole naise nägu»

Reisiparvlaev Estonia väljus Tallinna sadamast 27. septembril 1994, pardal 989 inimest. Peatekil asus sõjaline veos, mis pidi läbi Rootsi minema teise riiki. Estonia uppus öösel tugevas tuules, mis polnud aga veel kasvanud tormiks. Uppumise kulg oli dramaatiline.Laevad ei upu sellepärast, et puhub tugev tuul või et pardal on sõjaline veos. Kõik meremehed on merel näinud tugevaimaidki tuuli ja sõjalisi veoseid veavad paljud kaubalaevad. Kuid Estonia oli reisilaev ja see suunas kogu vastutuse otse valitsusele. Samal ööl alustati projekti, et peita nii laeva vrakk kui ka tõde. See ei õnnestunud. Tõde Estonia kohta on kirjas selles raamatus.Stefan Torssell läks merele juba 15-aastaselt. Tal on akadeemiline mereharidus ja laevakapteni haridus. Rootsi laevandusameti büroojuhatajana puutus ta kokku paljude hukkunute sugulastega, kes jutustasid oma loo. Seejärel algas aastaid kestnud uurimistöö.Selles raamatus kirjeldatakse iseäralikku laevahukku ja seda, kuidas 852 inimese surm kinni mätsiti. Estonia hukku ei ole mitte kunagi juriidiliselt analüüsitud.See on Stefan Torsselli kolmas raamat. Ta ise ütleb, et see on tema tähtsaim teos.

Rootsi on Põhjala ja Balti piirkonna suurim riik ja endine suurvõim. Kuna suurriigi periood on Eestit kõige rohkem mõjutanud, siis on meile see tahk Rootsist ehk kõige paremini tuntud. Tegelikult kestis suurvõimuaeg Rootsi poliitikas üsna vähe aega ja pärast seda oli ta kuni 20. sajandi alguseni mahajäänud vaene agraarmaa, kust eeskätt sel põhjusel rändas välja 1,5 miljonit inimest. Käesolevas raamatus püütakse Rootsist anda terviklikum pilt ja tutvustada muid olulisi tahke selle riigi elus. Autor püüab leida vastuseid küsimustele, miks Rootsi asepeaminister on öelnud, et Rootsi ei ole üldse rootslaste üles ehitatud, miks kulges reformatsioon seal esialgu nii raskelt, miks end gootide järeltulijaks pidav Gustav Adolf sekkus Euroopa ususõtta või kuidas Rootsi suutis Teises maailmasõjas erinevalt teistest Põhjamaadest ainukesena säilitada neutraalsuse ja oskas tänu Wallenbergidele ajada asju nii sakslaste kui ka liitlastega. Raamatus vaadeldakse Rootsi majanduse ja kultuuri ülesehitamist ning heaoluühiskonda jõudmist, samuti paljusid sisse- ja väljarändeid ja nende mõju. Raamatus on rohkelt värvikaid lugusid sündmustest ja inimestest, näiteks kuidas kuningast võib saada mereröövel, kuidas Kalle Blomkvisti prototüüp sõidab jalgrattaga Rootsist Hiinasse või kuidas protestilaulja Joe Hill alias Joel Hägglund Ameerikas surma mõistetakse.Autor Tõnis Arnover on Tartu ülikooli nõukogudeaegne kasvandik. Seal rootsi keelt õppinuna on ta 30 aastat tõlkinud rootsi ja soomerootsi kirjandust ning töötanud palju aastaid majandusajakirjanikuna. Selline taust andiski julguse kokku panna kultuur, majandus ja ajalugu. Ja üldse, miks peaksid enamiku Euroopa riikide kultuuri- ja ajalooraamatute autorid olema inglased? Ei pea ju.

Eestit, Lätit ja Leedut mainitakse meelsasti üheskoos, tegelikult aga on kolm Baltimaad oma olemuselt täiesti erinevad. Mis neid ühendab, on asjaolu, et ikka ja jälle on nad sattunud olema tugevamate jõudude mängukanniks ja alles Nõukogude Liidu lagunedes said hakata vabalt arenema.Tänapäeva Baltimaade alasid iseloomustab juba ammusest ajast tihe seotus naabermaadega. Hansa Liidu ajal olid tihedad kontaktid Saksamaaga, kuid ka Venemaal ja Skandinaavia riikidel olid Läänemere ääres omad huvid. Poola omakorda moodustas aastasadu Leeduga ühise riigi. Need erinevad mõjud ei olnud Baltimaade jaoks alati sugugi positiivsed: ikka ja jälle langes see piirkond okupatsioonide või vallutuste ohvriks või sattus sõdade tallermaaks. Piirkonna geopoliitiline aktuaalsus ei ole kadunud ka tänapäeval.Norbert Angermann ja Karsten Brüggemann, kaks nimekat ajaloolast, saadavad lugejat läbi ainulaadse piirkonna vaheldusrikka ajaloo, käsitledes sündmusi alates keskaegsest linnaõigusest, partisanivõitlusest ja poliitilistest laulupidudest kuni e-residentsuseni, millega Eesti Euroopa Liidus furoori on tekitanud.

Raamat annab ülevaate 1944. aasta augustis ja septembris Emajõe ümbruses toimunud lahingutest. Selles käsitletakse nii Eesti sõdurite võitlusi kui mitmete neis lahingutes kaasa löönud II maailmasõja tuntuimate sõdurite tegevust. Nii leiavad kajastamist lahingud Lõuna-Eestis, eesti piirikaitserügementide võitlused, soomepoiste ja politseipataljonide lahingud Kärevere sillapeas, Tamsa tankilahing, Emajõe rinde läbimurdmine 17. septembril 1944 ja 8. Eesti Laskurkorpuse tegevus. Uurimuse koostamisel on kasutatud mitmeid seni kasutamata allikaid, nagu näiteks Eestis võidelnud Saksa väekoondiste lahingutegevuse päevikuid ning Eesti arhiividest viimastel aastatel avastatud materjale, mis võimaldavad mitmeidki sündmusi teise nurga alt vaadelda. Teos on varustatud kaartide ja fotodega.