Книги, похожие на «Svetlana Aleksijevitš, Sõda ei ole naise nägu»

1944. aastal Narva jõel ja Sinimägedes toimunud heitlused on veriseimad Eesti pinnal peetud lahingutest. 1944. aasta kevadel kujunes Narva rinne siia koondatud jõudude kontsentratsiooni poolest kõige kuumemaks kohaks idarindel. Narva all peatati Punaarmee edasitung üheksaks kuuks, siin hukkusid kümned tuhanded sõdurid. Käesolev raamat annab mälestustele ja rikkalikule arhiivimaterjalile tuginedes esimese põhjalikuma ülevaate Narva jõel ja Sinimägedes toimunud lahingutest, kajastades Punaarmee sissetungi Eestis, Punaarmee sillapeade hävitamist Narva jõel, lahinguid Krivasoo sillapeal 1944. aasta märtsis-aprillis, Auvere lahingut, Narva langemist ja lahinguid Sinimägedes.

Kui ilusaks me ka ei tahaks tulevikus sajandivahetust mõelda, tuleb tunnistada, et Eesti ei saanud ennenägematu sotsiaalse katastroofiga hakkama. Kodututehordid, tänavatel surnuks külmunud inimesed, narkomaania, vohav prostitutsioon ning lokkav kuritegevus ja korruptsioon. Need olid ajad, mil politseipatrull osutus narkodiileriks ja nii mõnigi ametnikega aset leidnud hämar juhtum mätsiti kinni. See oli sajandivahetuse Eesti tegelik pale. Tänapäeval oleme harjunud endalt irooniliselt küsima, kas sellist Eestit me tahtsimegi? Aga tasub korraks järele mõelda, milline nägi Eesti välja vaid mõnikümmend aastat tagasi. Nüüd küsime endalt sama küsimuse uuesti:„Kas sellist Eestit me tahtsimegi?“

Uus dramaatiline ja paljastav ülevaade Hitleri punkri viimastest päevadest, mis põhineb hiljuti avatud Nõukogude Liidu riigi-, sõjaväe- ja FSB arhiivide materjalil ning tipptasemel kohtuekspertiisil.30. aprillil 1945, kui Punaarmee Berliini piiras, tegi Hitler oma punkris enesetapu. Nelja päeva pärast leidsid Nõukogude sõjaväelased tema surnukeha. Aga tõde selle kohta, mida Venemaa salateenistus leidis, jäi ajaloos varju, sest kolm kuud hiljem kuulutas Stalin ametlikult Churchillile ja Trumanile, et Hitler on veel elus ja põgenenud välismaale. Kahtlused hakkasid levima ja jätkuvad tänaseni kõige metsikumate fantaasiatena selle kohta, mis Hitleriga tegelikult juhtus.2017. aastal, pärast kaht aastat katkematuid läbirääkimisi Vene võimudega pääsesid Jean-Christophe Brisard ja Lana Paršina salajaste toimikute juurde, mis puudutasid Vene spioonide uskumatut jahti Hitleri surnukehale, samuti füüreri viimaste päevade tunnistajaks olnute ülekuulamisi. Ja mis peamine: Moskva nõustus neile näitama inimjäänuseid: kuuliauguga koljutükki ja lõualuud. Esimest korda pärast Teise maailmasõja lõppu õnnestus saada luba neid jäänuseid teaduslikult uurida. Kreml väidab, et need kuuluvad Hitlerile. Kuid kas see vastab tõele?Põnevuselt spiooniromaaniga sarnanev uurimine paneb Hitleri surma küsimusele lõpliku punkti. Brisard ja Paršina kummutavad kõik varasemad vandenõuteooriad füüreri surma kohta. Hämmastava täpsuse ja järjekindlusega tungivad nad ühte võimsamatest ja vastuolulistest salateenistustest, viies meid Hitleri punkrisse tema viimastel tundidel – ja lahendades ajaloo kõige kurikuulsama lahendamata juhtumi.Ajakirjanik ja reporter Jean-Christophe Brisard on teinud dokumentaalfilme, peamiselt diktatuuridest. Ta on kirjutanud ka mitu raamatut, sealhulgas „Diktaatorite lapsed” (koostöös Claude Quételiga, eesti keeles 2015).Lana Paršina on sõltumatu ajakirjanik ja dokumentaalfilmide autor. Tema tööde hulka kuuluvad dokumentaalfilm Stalini tütrest (2008) ja „The Singer Who Fell” (2015).

Alates 1930. aastatest kuni oma surmani 1953. a lasi Jossif Stalin hukata enam kui miljon oma riigi kodanikku. Veel mitut miljonit tabas sunnitöö, asumisele saatmine, nälg, verised massimõrvad, vahistamised ja ülekuulamised Stalini käsilaste poolt. Stalini genotsiidid on nende kuritööde õõvastav lugu. Raamat väidab, et Stalini režiimi ajal 1930ndail aastail toimunud jõhkrad tapmised olid tõepoolest genotsiidiaktid ning et nende taga oli Nõukogude diktaator isiklikult.