Книги, похожие на «Erik Tohvri, Sõbrad ja hallikirju koerake»

1837. aastal sai vaevalt 18-aastasest Alexandrina Victoriast, kes oli väikest kasvu ja pealegi veel naissoost, Suurbritannia ja Iirimaa kuninganna. Nii mõnegi meelest oli see ennekuulmatu: Alexandrina oli alati olnud oma ema mõju all ega olnud troonile asumiseks piisavalt jõulise natuuriga. Ometi, alates hetkest, mil kuningas William IV suri, üllatas noor kuninganna kõiki: ta loobus vastumeelsest esimesest eesnimest; nõudis esimest korda elus, et ta võiks emast eraldi magada; teatas otsustavalt, et kohtub oma ministritega nelja silma all.Ühest neist ministritest, lord Melbourne’ist, sai Victoria erasekretär. Ehk oleks temast võinud saada ka midagi enamat, kuid kõik olid veendunud, et kuningannal tuleb abielluda oma nõo prints Albertiga. Victoria oli Albertiga lapsena kohtunud ja leidnud, et poiss on igavavõitu ja tõre – kahtlemata viimane mees, keda ta abikaasaks ihkaks …Tuginedes Victoria päevikutele, toob menukate ajalooraamatute autor Daisy Goodwin meieni suurepärase romaani noore kuninganna värvikast elust. Daisy Goodwin on ka populaarse Inglise draamasarja „Victoria“ autor ja stsenarist.

Üksikisiku roll ajaloos on tihti väga suur. Eriti käib see riigijuhtide kohta. Nende otsustest sõltub, kas rahvas saab rasketel hetkedel toetuda oma riigile või jääb tal üle vaid võõraste armulikkusele loota. 1939. aasta sügisel Eesti valitsuse poolt langetatud otsusest, sõlmida Nõukogude Liiduga baaside leping, sai alguse alanduste tee kogu rahvale, mille kurbi mõjusid maitseme praegu ja ilmselt veel kaua tulevikuski. Päts ja Laidoner koos võinuks toimida ka teisiti. Sellisest teisest võimalusest räägibki see raamat.

Kahe õe lugu saab alguse 1943. aastal sõjaaegses Cornwallis. Reetmine viib Adele ja Amelia teed igaveseks lahku. Aastakümned hiljem on selle kergemeelse teo tagajärgi ikka veel tunda. Ent kui palju aega on vaja, et minevik jõuaks õdedele uuesti järele?„Tõusuvesi“ tutvustab lugejatele imekaunist Cornwalli rannikut, mis on tulvil salapära ja mõistatusi.

«Pärsia kirjad» on satiirižanri põhjapanevamaid teoseid maailmakirjanduses. Et aga «Pärsia kirjade» huumor ja satiir meile mõistetavad oleksid, oleks ehk kohane meenutada ajastut. Louis XIV, valitsenud suurriiki 74 aastat (kauem pole vist üleüldse keegi maailma ajaloos riiki valitsenud), suri kogu Euroopale kergenduseks 1715.a. Troonipärija Louis XV-nda alaealisuse tõttu hakkas riiki juhtima Orléans'i hertsog Philippe, kes armastas luksust, pidusid ja tralli. Ka paberraha sissetooja John Law' afäär langeb just sellesse ajajärku. Valitseva ringkonna argielu oli üks lõpmata pillerkaar, õukondlaste vaimsel piiratusel polnud aga põhja ega lage… Nojah, tuleb tuttav ette. Tõepoolest, «Pärsia kirju» lugedes jääb mulje, et maailm pole mitme sajandi vältel suurt muutunudki. Aga kas siis šedöövritega pole ikka nii? Eks nad seetõttu šedöövrid olegi, et aeg pole suutnud nende sõnumit kahandada ega ähmastada. … Kaks noort pärslast saabuvad Euroopasse ja mida nad siin kõik näevad ja kuulevad?!?… Lauri Leesi