Книги, похожие на «Marion Chesney, Snoobide võim»

On aasta 2007. Maailm naudib majanduskasvu, palgad tõusevad ja kõigile tundub, et tulevikus paistab ainult mõnus päike. Ühes Ida-Euroopa väikeriigis töötavat Frederikku ootab ees edutamine Düsseldorfi, kuid maailmas süvenev majanduslangus tõmbab kõigele kriipsu peale ..Vanad rahvuste vahelised pinged tõusevad taas pinnale. Järgnevad streigid, rahutused, vägivald. Saabunud segadust otsustab ära kasutada naaberriik Venemaa – esialgu väikeriigis elavate kaasmaalaste ajudesse varjatult oma propagandat pritsides, lõpuks avaliku sõjaga.Sõda. Täielik sõda oli. Uskumatu. Venemaa ründas. See juhtus 6. veebruari hommikutundidel. Venelased tungisid mitmes kohas üle riigipiiri. Ütlesid, et tahavad kohalikke venelasi kaitsta ja kukutavad fašistliku ning rõhuva valitsuse … Ei tea, kui palju inimesi surma on saanud. Vist tuhandeid. Ja vigastatuid veel rohkem. Mehed, naised, lapsed … Kõikjal on purustused, katkised majad, varemed, pommilehtrid. Nagu II maailmasõja aegsetel piltidel, aga värviliselt. Ja see hais … See on nagu mingi muu maailm. Paralleelne dimensoon. Kõik on tolmune, hall. Inimesed on mornid. Ainult venelased rõõmustavad koos sõduritega. Tantsivad, laulavad, joovad.Järgneb okupatsioon. Frederik püüab tekkinud olukorda võimalikult soodsalt ära kasutada ja rajada endale kohta uues sotsiaal-poliitilises hierarhias. Kuid ei lähe kaua, kui ta on sunnitud põranda alla pagema ja välja mõtlema, kuidas ellu jääda. Kättemaksuiha kannustab. Lõpuks ei jää tal aga enam muud üle, kui oma tegudele otsa vaadata ja nendega rahu teha.Praktiliselt kõik suuremad linnad said uued uhked venekeelsed nimed. Niisugust teguviisi põhjendati vaatega tulevikku ja minevikust lahtiütlemisega. Polnud vaja, et fašistide käe alla paljukannatanud vene rahvas peaks neid kohanimesid kasutades oma sünget minevikku pidevalt meenudtama.Halb unenägu? Verdtarretav fantaasia? Ettekuulutus? Loodame, et ei ükski neist. „Pööris“ on raamat sellest, mis oleks võinud juhtuda, kui …Või juhtuski see mingis paralleelmaailmas, millest meil siin aimugi ei ole.Me elame maailmas, kus tõde on vaatenurga küsimus. Inimesed usuvad seda, mis neile meeldib ja hetkenarratiivi sobib, jättes kõrvale kõik muu. Kõigele sellele aitab kaasa asjaolu, et ükskõik, milline on meie seisukoht, valides sobiva telekanali või veebilehe, leiame oma mõtetele alati toetust, kaasa plaksutamist ja julgustust. Vastandliku eiramine pole kunagi olnud lihtsam.Niisugune süsteem tekitab ühiskondi, kus kaks sõpra, naabrit või isegi venda võivad omada tegelikult samasugusest maailmast hoopis erinevat või lausa vastuolulist arusaama.Ühe niisuguse elukorralduse tõttu kirevasse pöörisesse sattunud mehe lugu rullub lahti selle raamatu kaante vahel.Johannes Kivipõld 2018„Pööris“ on Johannes Kivipõllu teine raamat. Tema ulmeromaan „Põrge“ ilmus 2018. aasta suvel.

Valimik austria kirjanduse klassiku, Viinis sündinud ja surnud ning seal eluaeg arstina töötanud Arthur Schnitzleri (1892 – 1931) novelle (eesti keeles esmatõlkes). Inimese alateadvuses elavad jõud, mis ei allu mõistuse kontrollile, eelkõige seksuaalsus; naine kui mõistatuslik sfinks; armastus kui mäng, millel on alati ka tume, sageli otse surma viiv varjupool; truudus armastajate ja abikaasade vahel parimal juhul vaid õnnelik juhus – need on Schnitzleri loomingut, nii tema proosat kui kogu maailma lavadel (ka Eestis) ülipopulaarseid näidendeid läbivad igavesed teemad.

Kes on õige eestlane? Sellele küsimusele on vastuseid otsitud aastasadu, kuid ilmeksimatut viisi «tõelise eestlase» väljaselgitamiseks pole siiani leitud. Nüüd on see lõpuks olemas! «Eestlase käsiraamatust» leiad täpselt sada asja, mida iga õige eestlane teeb. Oled sa Lembitu soo vääriline või kannatasid su esivanemad ilmaasjata? Hakka lugema ja saad teada!Vahur Kersna: "Eelarvamused kukuvad «Eestlase käsiraamatut» lugema jäädes kildudeks.See raamat on justkui jooksu pealt plõksitud album fotodest, kuhu Mihkel elu jooksul on kogunud inimesi. Tundub, et üsna valimatult, ülevalt ja alt, paremalt ja vasakult. Nüüd siis vaatame koos neile piltidele otsa ja – mida me näeme?! Pagan, see seal on ju tädi Maimu! Ja kas too paks kärakas ei ole mitte ülepõllu Lembit? Aga seal – raisk, olengi mina vä!?Mõnedele nägudele on Mihkel vuntsid külge joonistanud, mõnedele ninadele ja kõrvadele lisanud fotoshopis volüümi. Aga see on kunstniku õigus. Ja kui me lepime kokku, et tegu on kunstiga, siis nuusi kustotsast tahes – teos ei lõhna ei psühhotroonikute, absindi ega lihtsa meeltesegaduse järele. Tegu on valusalt kaine, tõu- ja stiilipuhta fotokaprealismiga."EPL 8.11.2017Raul Ranne: «Kindlasti on see lustakam ja hoogsam kui seitsme aasta eest ilmunud tuimavõitu „Sellised nad on… eestlased” (autorid Hilary Bird, Lembit Öpik, Ulvi Mustmaa). On kohti, mis panevad muhelema. Mõnd eestlasi n-ö defineerivat nähtust kirjeldab Raud nauditavalt hoogsalt.»EPL 8.11.2017Raamatust leiad pika ja põhjaliku testi, mis selgitab välja mitu protsenti õiget eestlast sinus tegelikult on!

Keskea künnisele jõudnud Kertu pääseb imekombel raskest liiklusõnnetusest ja taas hakkavad teda painavad kummalised unenäod ning Piksekiviga seotud mälestused lapsepõlvest. Naine otsustab aja maha võtta, et üle aastate külastada oma kodutalu Saaremaal. Seal kohtab Kertu kunagist naabripoissi. Ka Tõnu oli varakult kodunt lahkunud, kuid mõne aasta eest kodukanti naastes talunikuks hakanud.Kuigi Kertu ja Tõnu isiklikus elus on palju pettumusi, lahvatab nende vahel kirglik armastus. Ent tee teineteise leidmiseni on sillutatud ootamatute katsumuste ja salapäraga. Armastajate ette kerkivad järjest uued takistused. Kas nad suudavad need ületada?„Kuule, ega sa ometi Nõlvaku Kertu pole?” pääsesid Tõnu keelepaelad viimaks valla.„Kes siis veel?” purskas kunagine naabriplika vallatult naerma. „Võttis sul aga aega!”Mees naeris kaasa, aga muutus siis taas tõsiseks.„Sul näib mingi mure olevat, aga mina muudkui lõõbin,” ohkas Kertu.„Eks neid muresid jätkub meil kõigil igasse päeva, aga …”„Mis aga?”„Sa oled liiga ilus: imeline olend ligipääsmatuse pooluselt. Seepärast pean ma enne selle teadmisega kohanema, et sina oled ikka tõesti sina.”

Ise tehtud on alati kõige paremini tehtud. Olgu kodu, püksid või kirst. Romaan „Kõike head, Toriseja!“ räägib padusoomlaslikest põhiväärtustest, elust, surmast ja paneelmajade ehitamisest.Toriseja on otsustanud kirjutada endale ise järelehüüde, sest kes teine tunneks paremini tema elu ja tegemisi. Hauakivigi olgu aegsasti valmis, kui kord juba odavalt saab. Testamendis võtab toriseja kokku oma materiaalse ja vaimse pärandi, mida on ei rohkem ega vähem kui terve põlvkonna jagu. Toriseja tahab ise otsustada, kes saab maja, kes Vord Eskorti ja kummale miniale jääb kumb perenaise ehetest. Samal ajal heidab vana mees pilgu ka tagasi minevikku, asjade algusesse, sünnile ja lapsepõlve. Elule tagasi vaadates tuleb torisejal tunnistada, et temagi on teinud elus mõne vea. Ühe või kaks, oleneb, kuidas lugeda.Eesti keeles on ilmunud varem Tuomas Kyrö „Kerjus ja jänes“ (Tänapäev, 2012).