Книги, похожие на «Marion Chesney, Snoobide võim»

Limonov ei ole väljamõeldud tegelane. Ta on olemas. Ma tunnen teda. Ta on olnud ukraina pätt, Brežnevi-aegse nõukogude underground-kultuuri iidol, New Yorgi paadialune ja Manhattani miljardäri teener. Menukirjanik Pariisis. Ta osales Balkani sõdades ja lõpuks sai temast kommunismijärgse Venemaa tohutu segaduse keskel noorte desperaadode partei vana karismaatiline juht. Ta ise näeb endas kangelast, kuid sama hästi võib teda pidada lurjuseks. Mina talle hinnangut ei anna.Emmanuel CarrèreEmmanuel Carrère (snd 1957) on üks praeguse aja mõjukamaid prantsuse kirjanikke. Puhtast ilukirjandusest alustanud ja juba sellega tuntuks saanud autor on paari viimase aastakümne jooksul liikunud dokumentaalromaani radadel. Just selles žanris on ta välja kujundanud selgesti äratuntava omailma. Carrère’i uus lähenemine sai alguse võikal tõsielulool põhinevast raamatust „Vaenlane” (e.k 2002). Carrère’i dokumentaalromaane iseloomustab autori jõuline kohalolek, kuid samas loobumine hinnangu andmisest. Carrère ei mõista kohut, vaid püüab mõista. Temaga on huvitav kaasas käia.

*НАСТОЯЩИЙ МАТЕРИАЛ (ИНФОРМАЦИЯ) ПРОИЗВЕДЕН, РАСПРОСТРАНЕН И (ИЛИ) НАПРАВЛЕН ИНОСТРАННЫМ АГЕНТОМ ЧХАРТИШВИЛИ ГРИГОРИЕМ ШАЛВОВИЧЕМ, ЛИБО КАСАЕТСЯ ДЕЯТЕЛЬНОСТИ ИНОСТРАННОГО АГЕНТА ЧХАРТИШВИЛИ ГРИГОРИЯ ШАЛВОВИЧА.Aastad 1903–1912. Järjekordne raamat Erast PetrovitšFandorini seiklustest sisaldab kolm lugu, millest esimeses satub detektiivkullalastiga uppunud galeooni otsinguil end ühel Atlandi ookeani saarel varjavamaniaki jälile, teises uurib, kuidas mõrvati naine, keda ta oli kunagiarmastanud, ja kolmandas selgitab võimalikult revolutsionääridega seotudrongiröövi asjaolusid. Autori liigituse järgi on esimene lugu tehnokraatlik,teine nostalgiline ning kolmas idiootlik kriminull. Populaarseima Venedetektiivkirjaniku Boriss Akunini raamatute kangelane Erast Petrovitš Fandorinuurib keerulisi juhtumeid XIX–XX sajandil. Eesti keeles on Boriss Akuniniltvarem ilmunud Erast Fandorini uurimised „Azazel”, „Türgi gambiit”,„Leviathan”, „Achilleuse surm”, „Eriülesanded”, „Riiginõunik”,„Kroonimine”, „Surma armuke”, „Surma kallike”, „Teemantvanker”,„Nefriitpalvehelmed”, „Maailm on lava” ja „Must linn”.

Kunstnikust kirjaniku Toomas Vindi kogumik „Kunstniku elu“ sisaldab jutte ja mälestusi, mille ainestik tuleneb nii meie igapäevasest elust kui ka kunstimaailmast, mida autor ise läbilõhki tunneb.„Kunstniku elu“ on Toomas Vindi kahekümne esimene raamat.Viimaks, kui olin lõplikult otsustanud häirivatest pükstest lahti saada, need ihuvärvi pealt maha pesta, helises uksekell ja ateljeesse vajus Kunstnike Liidu sekretäri Heinz Valgu juhtimisel salkkond prantslasi. See oli väliskülalistele läbiviidav nomenklatuurne meelelahutusprogramm – näidata, kui tublilt ehtsad ja elusad nõukogude kunstnikud tööd teevad. Meie ateljee asus Kunstihoones ja seetõttu olime taolisteks üritusteks kerge saak. Prantslased uurisid esmalt huviga, kuidas nõukogude kunstnikud välja näevad, seejärel uudistasid, mida nad teevad ning vahtisid nii lähedalt kui ka kaugelt mu valmivat maali.Ootamatult ütles Aili: „Kuule, sellele figuurile teksad ikka ei istu, äkki sa võtad need tal jalast.“„Paistab, et sul on tuline õigus,“ tähendasin ma kukalt kratsides, tegin lapi tärpentiniseks ja pühkisin hommikul maalitud teksad maha. See võttis aega mõnikümmend sekundit, misjärel kõlas ateljees üksmeelne ahhetus. Maali esiplaanil seisis nüüd palja ümariku tagumikuga naine.Katkend raamatus sisalduvast autobiograafilisest novellist „Näitus Pariisis. Montparnasse’il.“