Книги, похожие на «Albrecht Wacker, Snaiper idarindel»

MIKS MA SEDA TEGIN? Tõepoolest, miks? Kas ma tõesti arvasin, et keegi tahab üksipulgi teada, kuidas ma oma elukest elanud olen?Esialgu ei arvanud. Aga kui ma hakkasin ajaviiteks Facebookis kirjutama, esmalt sellest, mida ma olin lugenud või mida ma miskist asjast arvan, hiljem aga ka omaenda meenutusi ammustest aegadest, siis hakkasid inimesed kommentaarides küsima, miks ma oma mälestusi raamatusse ei vormi. Et nad tahaksid kangesti neid lugeda ning mõni väitis isegi, et ta oleks valmis sellise raamatu endale ostma. Algul ma ei võtnud seda tõsiselt, aga kui küsijatest sai juba väiksemat sorti koor ja kirjastajadki hakkasid uurima, kas nad võiksid seda olematut raamatut avaldama asuda, siis mõtlesin, et tõepoolest, miks mitte!Aeg on kopp maasse lüüa ja mõned lahedamad lood aegade hämarusest välja kaevata. Sest olgem ausad, pulli on ikka saanud, ja miks mitte seda üheskoos meenutada!OLAV OSOLIN

"Unenäos oli suure kirjutuslaua taga istunud mees, kelle väljanägemine polnud üldse selline, nagu olime harjunud teda nägema viimati teleris või fotodel. Laua taga istus palju noorem, umbes neljakümneaastane kirjamees, tumedad lainelised juuksed kammitud üle pea. Tema ninal olid õhukesed metallraamiga prillid, nägin lohkuvajunud põski, ta tundus olevat kõhnavõitu, õigem oleks öelda, mees parimas kaalus. Tunne oli ülev, ma istusin vastamisi eesti vaimukultuuri tippu kuuluva inimesega.Ta oli küll välimuse järgi noorepoolne kirjanik, ent ta küsimustes tajusin mitte algaja reisikirjaniku, vaid küpse poliitiku haaret ja murelikkusega täidetud tõsidust. Järjekordne kinnitus, et füüsiline keha võib siinpool küll tegevuse lõpetada, aga inimhingede omavaheline suhtlemine, ka teispoolsusesse rännanutega ei lõpe kunagi.""Kohtumine Lennart Meriga" on Aili Paju pihtimus kevadest 2014. See on dokumentaalteos, kus põimuvad lüüriline loodustunnetus ja sotsiaalne närv. Teose teljeks on aga ere ilmutuslik unenägu, kus autor kohtus president Lennart Meriga ja vestles temaga teemadel, mis puudutavad eesti rahvast kõige sügavamalt.

Hugo Chavez oli fenomen. Teda on võrreldud Napoleoni, Nasseri, Peroni, Castroga, aga tegelikult pole keegi neist nagu Chavez. Ta valiti demokraatlikult, valitses nagu monarh ning tekitas ühtviisi imetlust ja põlgust. Kuidas õnnestus tol autokraadil ära võluda mitte ainult terve rahvas vaid ka suur osa maailma avalikkusest? Kuidas suutis ta inimesed nagu käsu peale naerma või nutma või maruliselt aplodeerima panna? Ja kuidas õnnestus Chavezil võimule jääda hoolimata sellest, et Venezuela tema käe all kokku varises? Kui ta 1999. aastal võimule tõusis, lubas ta demokraatlikku revolutsiooni, mis pidi tema kodumaad tundmatuseni muutma. Nii Venezuelas kui mujal Ladina-Ameerikas muutuski karismaatiline Chavez vaeste lootuse ja vabaduse sümboliks. Tegelikkuses aga läks riik presidendi raudsesse haardesse, valitsuse poliitilised vastaseid vangistati või saadeti riigist välja, samal ajal semutseti kõigi maailma diktaatoritega alates Castrost lõpetades Ahmadinedžadiga. Tulusa naftaäri riigistamise taustal varisesid kokku avalikud teenused ja lakkas olemast kesklass… Seda kõike saatmas Chavezi lõputud ülesastumised meedias, näiteks alatasa eetris olevas telesaates “Alo Presidente!”.