Книги, похожие на «Kim Ryan, Smaragdsaar»

Rublaaja lõpu segaduses juhtus kummalisi asju. Olukorras, kus miski ei olnud kindel, valuutakursid käisid ettearvamatuid radu, pangandus oli lapsekingades ja mingisugusest majandusest ei saanud rääkidagi, võis leidlik inimene väikese õnne toetusel väga kiiresti rikkaks saada. Aga mis siis, kui see inimene oli parandamatu unistaja ning õnne asemele astus kellegi teise eksitus? Siis hakati väikelinna ehitama rahvusvahelise haardega filmistuudiot ja endale nii-öelda eluajal ausammast püstitama.

TÄIUSLIK ABIELU VIIB TÄIUSLIKU KURITEONIAsjad, mis mind hirmutavad: kui Charlie nutab. Haiglad ja järved. Kui Ian keldris viina joob. ISIS. Kui Ian vihaseks saab … Ja mõte sellest, et minuga on midagi väga-väga viltu.Maddie ja Iani romaan sai alguse juhuslikust kohtumisest ühel peol Euroopas; mees teenis Briti armees ja naine oli reisikirjanik, kes oma parimal sõbrannal Jo’l külas käis. Nüüd, ligemale kakskümmend aastat hiljem, nad elavad Ameerikas täiuslikku äärelinnaelu. Kui matkal juhtunud õnnetuse tõttu Maddiele rängad armid jäävad, hakkab ta teraapias käima. Vähehaaval kerkivad pinnale tema hirmud, mis on seotud Iani posttraumaatilise stressihäirega; naise mure oma väikese poja Charlie turvalisuse pärast ning paari sassis ja tormiline minevik, mis neid Jo’ga seob. Balkanilt Inglismaale, Iraagist Manhattanile ning viimaks tavalisse kodumajja Kansases – aastad täis armastust ja hirmu, seiklusi ja kahtlusi kulmineeruvad tapmispäeval, mil hädaabinumbril tehtud ahastav kõne toob politsei kohta, kus on aset leidnud kohutavtapatöö.

Vene kirjandusklassiku tuntuim romaan.

Arvatavasti on paljud naised oma elus teda kohanud – kena, abivalmis, armastusväärset noorepoolset meest. Meest, kes oskab südantvõitvalt naeratada, kes üritab igapäevamuredes lohutust pakkuda ja sellega ükskõik kelle hallivõitu argielus kogunisti uue, särava lehekülje pöörata. Meest, kes oma päikeselise olemusega nii mõnegi abielus eevatütre võrdlema ja südant valutama, võibolla isegi kahetsema paneb, et tema abikaasa selline ei ole… Aga – kas ta on ikka niisugune, omakasupüüdmatult abivalmis? Võibolla on tegemist hoopis liblikapüüdjaga? Või on ta ise kirevalt kaunis liblikas? Äkki koguni salakaval mürgiliblikas?

On vana tõde, et sugulasi ja naabreid ei saa valida, nendega peab lihtsalt arvestama; paraku võib see ettenägematuid olukordi, ootamatuid suhteid ja pahandust kaasa tuua. Väljaotsa tee oli alati Eespere õuest läbi käinud ning ka talu uut pererahvast juba paar aastat teeninud. Kui aga võimukas linnadaam Sigrid Lasila Eesperele oma suvekodu rajas, tekkisid naabrite vahel sedamaid nii tõmbe- kui tõukejõud, sest kena välimusega naine oli harjunud nii oma kui ka teisi mehi valitsema. Kujundanud Mari Kaljuste