Книги, похожие на «Kim Ryan, Smaragdsaar»

Nii, nagu ei ole võimalik pimedalt sündinule edasi anda lillede ja liblikate värve, ei saa ka tundetule kirjeldada seksuaalsust – seda on võimalik ainult ise tunnetada. Olen oma senistes romaanides seda kogu maailma elu liikuma panevat jõudu vaid põgusalt puudutanud; nüüd, juba kõrvalseisjana, pole see teema enam sedavõrd tabu, et mitte selle kaudu inimloomuse olemusele läheneda ja näha, et see ürgne jõud võib ennast väga mitmel viisil avaldada.Tegelikult on see raamat eksperiment – kas minus on veel 86aastasena säilinud midagi, mis suudab lugejat köita? Ma tänan kõiki, kes minu ajaviiteks kirjutatud romaanidest on osa saanud!Erik Tohvri, kodanikuna Hans-Erik Laansalu

Puhkusesaare Fuerteventura rannas seisab uhiuus auto. Selletagaistmel on pappkast, mille sees surnud imik. Mitte keegi ei otsi teda taga.Auto juht on jälgi jätmata kadunud ja läbisõidumõõdikult vaatab vastuabsurdne näit.Fuerteventura ei vaja inetut lahendamata kriminaalasja, mis võiks turistidsaare baaridest ja randadest eemale peletada. Kohalik politsei üritab tülikasttoimikust pettuse abil vabaneda, ent saarel elav taanlane Erhard ei suuda asjadesellise käiguga leppida ja otsustab tõe omal käel välja selgitada. Erhard on ligi paarkümmend aastat oma perest lahus ja kodumaast eemal olnud. Taelab üksildases mägionnis, oma tagasihoidlikku elatist teenib ta taksojuhi jaklaverihäälestajana ning vaba aega sisustab alkoholi ja juturaamatutega. Ta eioota enam ammu elult midagi. Kui aga elu hakkab temalt äkki riskantseidotsuseid ja leidlikke lahendusi nõudma, võtab Erhard väljakutse vastu – niienda kui ka teiste üllatuseks. Kui esimene samm on tehtud, ei ole enamtagasiteed.Surnud lapse lugu raputab Erhardi loiust oleskelust üles, aga kuidas suudabüks vana mees, ajast maha jäänud luuser, kes internetist, mobiiltelefonistega sotsiaalmeediast midagi ei tea, lahendada mõistatuse, mille niidid ulatuvadFuerteventurast märksa kaugemale?Taani kirjaniku Thomas Rydahli põnevikku „Eremiit“ peeti 2014. aasta üheksüllatavamaks esikromaaniks ja see tõusis kiiresti raamatute müügiedetabelitetippu. Romaan pälvis 2014. aasta Taani kirjandusdebüüdi auhinna, 2015. aastaTaani krimi- ja põnevusromaanide auhinna ja Põhjamaade krimi japõnevusromaanide auhinna Klaasist võti nominatsiooni.

Nagu ikka esmaspäeva hommikuti, sõidab 47-aastane Cécile Duffaut Troyes’st kell 6.41 väljuva rongiga koju Pariisi. Ta on nädalavahetusel külastanud oma vanemaid ja kiirustab nüüd tagasi abikaasa ja tütre juurde, samuti oma töö juurde eduka ettevõtte juhina. Täiskiilutud rongis jääb istekoht tema kõrval esialgu tühjaks, kuni peale väikest kõhklushetke istub sinna Philippe Leduc.Kakskümmend seitse aastat tagasi, õige lühikest aega, vaid mõne kuu, olid nad armastajad. Kuigi kumbki pole seda endale teadvustanud, on see nurjunud ja ebameeldivalt lõppenud lugu sügavalt mõjutanud nende edasist elukäiku. Sellal kui rong veereb Pariisi poole ja vaikus nende vahel hakkab rõhuma, muutuvad mälestused elavaks. Nüüd on neil aega poolteist tundi, et otsustada oma tuleviku üle.

Maakirikla tundus sõjatandrist nii kaugel olevat. Lorna elas kiiret ja toimekat elu. Et ema oli surnud, siis pidi neiu hoolitsema ebapraktilise isa ja noorema venna eest, kes ei mallanud oodata, millal saab küllalt vanaks, et kuninglike õhujõududega liituda, ning kahe noorema õe eest. Lisaks külarahvas ja kohalik arst Michael. Lorna teadis, et tohter on temasse armunud, ja pidas meest samuti kalliks.Romantika ja kired olid aga määratud lükkuma tulevikku, kuni mängu tuli Jimmy Braith. Jimmy ravis lähedal asuvas laatsaretis sõjahaavu. Järsku leidis Lorna, et on mehesse ülepeakaela armunud, ja noored abiellusid. Ent Jimmy pidi uuesti kaugele sõtta minema ja kõik hakkas viltu vedama.