Книги, похожие на «Kim Ryan, Smaragdsaar»

Eesti teadlaste läbimurre nanotehnoloogias on siia toonud teistmoodi rahasid ja uusi vajadusi. Sajandi viimase veerandi alguseks on praeguse Tamsalu kohale püstitatud hiiglaslik tehas. Koos teaduskeskuse, töölistele mõeldud elamiste ning organisatoorse ja meelelahutusliku infrastruktuuriga moodustub kõrge betoonmüüriga piiratud tehaselinn. Või Kummituslinn, Tondilinn, Maailmalinn, nagu seda kutsutakse väljaspool müüri.Keire on suurema osa oma teadlikust elust elanud just müüri taha jäävas linnas, alul omast tahtest, siis olude sunnil. Käesolevas raamatus jutustab naine isiklikku Tamsalu-lugu kirjade vahendusel oma elukaaslasele.Tondilinn – see oli Tamsalu teine nimetus neil linna algusaastatel. Siis kui tehasehooned alles kerkisid ja maa-alused trassid ehitati, siis kui linna veel eraautosid lubati ja sõjaväeline osa polnud arenenud tänasele tasemele – tol ajal juhtus seal liiga palju veidraid õnnetusi. Nüüdseks on linn õppinud, kohandunud ümber, valmistunud probleemideks ja samas neid märksa paremini vältiv. Mina ja veel paarkümmend õnnetut olime Tamsalu viimased „äärmised ebaõnnestumised” ja isegi meie tulime sellest siiski eluga välja! Vähemalt enamik meist, kuid nii on see vist alati nende suurte õnnetustega – ikka leidub neid, kelle jaoks tuleb abi liiga hilja või oskamatult.Mairi Laurik on võitnud Tänapäeva noorteromaanivõistluse teosega „Mina olen Surm” (Tänapäev, 2016). Tema romaan „Süsteem” (Fantaasia, 2016) märgiti ära Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel.

Autori esikromaan jutustab põneva ja dramaatilise loo ennast muust galaktikast isoleerinud Nozila nimelise planeedi naasmisest suurde maailmade föderatsiooni. Seda püüab takistada omakasupüüdlik kaubandusliit, mispeale peab föderatsiooni salaluure asuma võitlusse kaupmeeste loodud tehisinimestega. Järgnevad peadpööritama panevas tempos arenevad seiklused – põgenemised tagaajajate eest, rohke märul, ähvardab puhkeda kosmosesõda Nozila pärast. Autor kujutab sündmusi keerukate luuremaailma mängude foonil.

Lugesin selle raamatu läbi. No ja mis ma oskan kosta. No ei tea kohe. Mõni lugu oli nagu natuke naljakas. Mõni ajas päris kõvasti naerma. Mõni lugu kippus väheke ropuks kätte, aga tuleb tunnistada, et jäi siiski elulisuse piiridesse. Üks lugu pani kaasa noogutama ja imestama, et kuidas ma küll ise sellistele praktilistele mõtetele pole tulnud. Päris mitmes kohas üllatusin, et muidu väga tõepärases loos astuti ainult tilluke sammuke reaalsuse piirist üle ning tulemus kohutas. Aga võib-olla on minu piirid lihtsalt kitsamad kui autoril? Kummaline on ka see, et autor minu nime kasutab. Algul olin pahane. Siis aga lõin käega – las kasutab, kui tahab. Ei viitsi nii tühiste asjade peale pahandada. Eks ma mõistan ka, et autori sooviks on palju raamatuid müüa. Ja kena pseudonüüm aitab ju sellele ainult kaasa. Pealegi on mu nimi väga huvitav. Ütleksin isegi, intrigeeriv: Lõuna-Eestist pärit vana perekonnanimi ja selle ees saksidelt laenatud eesnimi. Hakka või ise kirjutama. Armin Kõomägi