Книги, похожие на «Andrew Kaplan, Skorpioni reetmine»

Ühel hilisõhtul ristuvad kolmeteistkümne rännumehe teed salapärases trahteris nimega «13 Rändurit». Järgneval kolmeteistkümnel ööl jutustab igaüke neist ühe õpetliku loo. Imelistest juhtumistest ja tarkuseteradest osa saamiseks on vaja vaid raamat avada ja sukelduda nende lugude imedemaale …

Ehk olete juba varemgi kuulnud minu Amarillo-jutte. Ta oli kollane kass, kes tuli meie juurde metsast, kui mu vend ja mina elasime veel väikeses palgionnis Puget Soundi kallastel. Ja ta oli neil päevil meie väga eriline sõber. Ta tulek meie majja oli äärmiselt suurejooneline ja ta lahkumine sama dramaatiline. Jutt kogumikust „Parimad kassilood“.

Osirise silm on üks R. Austin Freemani kõige esimestest krimiromaanidest (ilmunud 1911). Mõistatust lahendab Freemani meeliskangelane doktor Thorndyke – kohtumeditsiini asjatundja ja elav entsüklopeedia. Mõistatus seisneb ühe mehe salapärases kadumises, mis toob esialgu kaasa lihtsalt perekondlikku tüli ja kemplemist. Lugu muutub aga pahaendelisemaks, kui kadunud mehe asemel hakkavad siit-sealt välja ilmuma kellegi kondid. Doktor Thorndyke aimab nii mõndagi, kuid aumehena ei süüdista kedagi enne, kui on saanud kindlaid tõendeid. Nõnda tuleb kõigil esialgu ise nuputada või kobada pimeduses, mis näib üha mustem ja hädaohtlikum.

Astara, kelle maadeuurijaist vanemad hukkusid maavärinas, on rahvusvaheliselt tuntud rikka Sir Roderick Worfieldi hoolealune. Külastades pärast neiu koolilõpetamist Pariisi, ostavad nad Johann van Aacheni maali «Parise otsus».See annab Sir Roderickile mõtte lasta Astaral valida oma kolme vennapoja seast endale abikaasa, kellele ta jagaks onu suurt varandust ja maavaldusi.

Romaani insenerist peategelast tabab ootamatult täielik mälukaotus. Pärast mõningaid eksirännakuid on ta sunnitud pöörduma abi saamiseks ainuvõimalikku paika – psühhoneuroloogiahaiglasse. See küllaltki ebaharilik tegevuskoht ei too aga romaani minoorsust, pigem annab autorile võimaluse mõtiskleda – kohati isegi lõbusas toonis – inimloomuse kummaliste tahkude üle. […] “Kuidas käib teie abikaasa käsi? Kas on proua ka täna puu otsas?”Põõsast kostis vale-Botvinniku tasast itsitamist, kuid Pent oli kindel, et Karl Moorits seda siiski ei kuulnud, õnneks. Kuidas doktor nüüd reageerib?Ta vaatas Jakobit pika pilguga ja veendus siis, et teda ei pilgata. Jakobi silmis helkis ausus ja mure.“Loomulikult mitte. Seda juhtub harva.”“Kas te ei arva, et ehk tasuks minul temaga rääkida?”“Teil?” Uuesti pidi doktor kontrollima, kas teda siiski ei tögata.“Just nimelt minul…” Jakob uuristas väikese sõrmega kõrvaauku. Väga püüdlikult. Pent oli ennegi märganud, et ta kimbatust tundes tihtipeale kõrvaaugust abi otsib”“Asi on selles, et mina olen täiesti väljakujunenud paranoik, ja mul on tunne, et vaimu­haigetega saavad kontakti kõige paremini need, kes ka ise… noh, päris terved ei ole. Ma julgen koguni arvata, et kuulsate hullutohtrite hulgas on palju selliseid inimesi…” […]